Lõpule jõudev nädal kujunes minu jaoks ootamatult toimekaks. Pärast Eliisi lahkumist sain teada, et kaks perekonnatuttavat on Valenciasse saabumas ja juba leppisimegi pühapäeval kokku kohvitamise aja. Panime paika plaanid, mida linnas teha, kus käia, mida vaadata. Lisaks linnale mõtlesime külastada ka Valencia riisikasvatuspiirkonda ja linnuvaatlusala Albuferat, kuid mul jäi seal käimata, sest teisipäevaks polnud enam pileteid ning nädala lõpus hakkas juba Semana Santa pihta. Aga ei hullu, sest teisipäeval sattusin ma hoopis Saguntosse. Mis ajad küll on möödunud, kui viimati siia sai satutud. Mnjaa, see on koht, kuhu alati kuidagi juhuslikult jõuda. Saguntos külastasime (loe: vallutasime) siis kuulsat castillot, kuhu ronimine võttis päris arvestatava aja. Jõudsime kuhugi välja ja siis oli mitu suunda, kuhu edasi minna. Meie valisime selle suuna, mis näitas castillo ümber lookleva matkaraja peale. Rada oli 3,6 km pikk ja väga huvitav nii looduse kui vaadete poolest. Teadjamad aitasid mul mitte looduslikult kasvavast rosmariinipõõsast mööda minna. Paar oksa sai isegi kaasa võetud. Natuke imelik muidugi, et pärast paaritunnist ronimist me ikkagi castillo sissekäiguni ei jõudnud. Imelik see süsteem neil. Jõudsime peaaegu et alla linna tagasi, kui üks tuttavatest avastas tõelise shortcuti – läbi kellegi aia. Värav oli lahti ja kedagi ei paistnud parajasti häirivat kah, et me sealt läbi läheme. Jõudsime pärast võpsikus ukerdamist sinna kust olime teekonda alustanud. Läksime seekord siis teisele poole, ronisime taevatrepist üles ja lõpuks jõudsime ka castillo väravani. Castillo ise laiub päris suurel territooriumil ning järgi pole temast suurt midagi jäänud. Üksnes varemed, siin-seal on üritatud olulisemaid kohti restaureerida, aga midagi konkreetset pole siiski üles ehitatud. 

Pärast tõsist rännakut lonkisime alla linna ning istusime esimeses lahti olevas kohvikus maha. Pärastlõunasel ajal on vist tavaline, et enamik menüüs olevaid asju pole enam võimalik tellida. Peaaegu kõik oli otsas, peale tuunikala- ja singipitsa. Veini ja õlut oli ka. Aga mida polnud oli TINTO DE VERANO!! Täielik müstika, sest see peaks iga Hispaania restorani ja kohviku must have olema. Egas midagi, teenindus oli tegelikult kiire ja hea ning toit maitses ka päris hästi. Erilist tähelepanu äratas muidugi serveerimine: tõesti-tõesti, see on esimene kord, kus ma sellist asjapulka nagu pitsakirves kohtan. Lõikas täitsa hästi, aga soovitatav on kasutatada pigem rohkem jõudu.

Neljapäeva hommik saabus mulle varakult. Pidin jõudma kella 8ks Sorolla rongijaama, sest sealt läks AVE kiirrong Madriidi. Kohalejõudmisega, nagu juba traditsiooniks on saanud, tekkis mõningaid raskusi. Väljusin tund aega enne kodust, et normaalsel ajal kohale jõuda. Läksin lähemal asuvasse metroopeatusesse ja siis selgus, et liinid nr 5 ja 7 käivad päris pika vahega. Nii et ma oleks pidanud pool tundi ootama ning seda aega mul juba ei olnud. Varuplaan – takso. Hakkasin juba rongijaama poole kõndima ja mõtlesin tee peal esimesele ettejuhtuvale taksole hüpata, aga päris nii lihtsalt need asjad ei läinud. Just sellel hommikul polnud suures Valencia linnas mitte ühtki taksot kuskil võtta. Plaan C, milleks ma valmis polnud, tähendas seda, et rongijaama tuleb minna jala ja kiiresti. 3 km ja 28 minutit. Võimalik, et tegin Tabernase tripile minekul kiiremini. See tormamine oli metsik. Rongijaama kohale jõudes nägin enda ees ulmelist järjekorda ning kõik need inimesed olid just nimelt Madriidi minemas. Nii, aega on 15 minutit, kas jõuab? Olin turvaväravate juures kell 7.58. Arvan, et jõudsin rongi täpselt kell kaheksa. Õnneks viibis rongi väljumine 5 minutit, seega jõudsid ehk mõned veel peale mind rongi. See olukord, mis Sorollas valitses oli ikka täielik kaos. Huvitav, kas süüdi oli streik, Semana Santa või on seal koguaeg selline seis, kui rongid vähe kaugemale liiguvad? Kiirrongiga Madriidi sõita on megamugav, soovitan kõigile, kes kunagi mõtlevad teekonna ette võtta. Maksab küll tavapiletist palju rohkem, kuid sõit on sujuv, rong mugav ja mis peamine, kiire. Tund ja 48 minutiga 355 km kaugusele jõuda on päris hea aeg. Madriidis tervitas meid järgmine rahvamöll, millest me kuidagi läbi sumpasime. Üritasime leida teed metroopeatuseni, kust liikuda linna edasi. Madriidi metroosüsteem on täiesti okei, natuke keerulisem kui Valencias, aga täiesti tehtav. Meie esimeseks sihtkohaks oli kuningapalee. Plaza de Españal maa peale tulles tervitas meid mõnus soojus. Pealinnas oli hommikul 25 kraadi, päike paistis – täielik suvetunne tekkis. Madriid on suursugune, siin on avarust, uhket arhitektuuri ja põnevaid inimesi. Kuningapaleed ei annagi kuidagi sõnadega kirjeldada. Võimas, ehk? 

Pärast sellist uhket elamust tuli teha paus lähedal asuvas kohvikus ja otsustada, kuhu minna edasi. Järgmiseks sihiks sai võetud Plaza Mayor ja kui veab, siis peaks Mercado de San Migueli ka ära nägema. Siin linnas on kerge segadusse sattuda, sest nii palju on vaadata ja avastada. Kõik need kohvikud ja restoranid, väikesed plazad ja poed. Endalegi ootamatult leidsime esimese asjana üles Mercado de San Migueli. Astusime sisse ja mida me nägime? Korralik rahvamöll, siesta aeg, kõik söövad midagi, kõik pakuvad midagi. See oli tõsiselt äge! San Migueli turg ei ole päris tavaline, see on tehtud pigem selliseks söögikohaks või –kohtadeks, kui täpne olla. Kaasa saab ka muidugi osta, aga tasub võtta aega ja nautida seda energiat ja inimeste voolu. Meie otsustasime selle viimase kasuks. Otsisime üles saarekese, kus müüakse praetud mereande ja ostsime kohe terve hunniku, teadmata kas me üldse jõuame need ära süüa. Kunagi ikka jõuab, söömata ta ju ei jää. Meie valikusse jõudsid nii sardiinid, kalmaarirõngad ning kaheksajalg. Ma pole just eriline eksootiliste mereandide fänn. Võimalik et ma pole lihtsalt väga häid eksemplare saanud. Seekord üllatusin ma aga korralikult, sest nii kalmaarirõngad kui ka kaheksajalg olid ülimalt hästi tehtud ning maitsesid taevalikult, sardiinidest rääkimata.

Mercados võib veeta tunde, sest see mis seal toimub on täiesti ainulaadne ja põnev. Pärast mereandide proovimist liikusime edasi magusa poole. Otsustasin proovida Semana Santa spetsialiteeti torrijas’eid. Torrija con Leche, kui täpne olla. Torrija on tegelikult üks väga lihtne maius: pannil praetud saiaviil, mis on eelnevalt muna sisse kastetud. Magustamiseks kasutatakse tavaliselt suhkrut, mett või siirupit ja meeldiva lõhna annab kaneel. Minu tellitud varianti on lisaks sellele veel mõnda aega piima-suhkru-kaneeli segus leotatud. Tulemiks väga magus ning pontsakas suutäis. Vahel võib. 

Pärast turumöllu hakkasime liikuma El Prado muuseumi poole ning läksime teel läbi Plaza Mayori. Tõsiselt raske on kaamerat käest ära panna. Tahaks jäädvustada iga sekundit, nurgakest, kivitükikest. Calle de Huertas on jällegi põnev koht, kuhu siesta ajal sattuda. Tänaval asetsevad arvukad baarid-kohvikud-restoranid on rahvast pungil täis ja elu käib täiega. El Pradosse jõudsime oodatust isegi varem, meie õnneks, sest see mis meid ees ootas, oli massiivne. Massiivne kunsti ammutamine. Mnjaa, selle jaoks tuleb ikka mitu head päeva võtta, et saaks korralikult keskenduda ja mitte lihtsalt läbi joosta. Eeltöö tegemine pole ka paha mõte. Veetsime seal umbes kaks tundi ning ilmselgelt ei saanud kõike nähtud, aga põhilised nagu Diego Velázgueze „Las Meninas“, Hiernonymus Boschi triptühhonid, Goya pinturas negras ning El Greco ainulaadsed valguse ja varju mängud sai ikka üle vaadatud. El Prado on hiiglaslik ning pole siin midagi imestada, et ma sealt lõpus välja ei pääsenud. Ajasin ennast igasugu tiirutamistega nii sassi, et lõpuks pidi mind üks töötaja ära päästma, näidates õiget väljapääsu teekonda. Ta tegi seda nii hispaanialikul moel, cariño, tienes que subir con el ascensor y… Olen seda cariñot (kullake) üllatavalt palju kuulnud ja iga kord, kui ma seda kuulen, siis manab see mu näole naeratuse. Küllap see nii oligi ning paar sekundit hiljem tuiskasin õpetatud teekonda läbima. Sain muuseumist välja, puhkasin veidi, sõin ära mercadolt ostetud Fiji õuna ning usutlesin tuttavatega selle üle, kas voodit peaks tegema või mitte ning kuidas need asjad ikka Jaapanis käivad. 

Päev hakkas õhtusse saama ning tagasisõidu aeg lähemale nihkuma. Jõudsime Atocha rongijaama päris suure varuga, aga hea et nii läks. Siin ei tea kunagi, kus võib ära eksida. Jaam on suur ning platvorme palju. Seekord sai õige koht kuidagi eriti kiiresti leitud ning vaba aega jäi ootamatult palju. Mida teha? Tinto de verano! Rongijaama lähedal jäi meile silma paar päris normaalset väliterrassiga kohvikut ning ühte me nendest maandusimegi. Kui Andaluusias (Granadas) saab joogi kõrval tasuta tapase tellida/valida, siis siin tuuakse tavaliselt joogiga kaasa Hispaania kartulikrõpsud ning oliivid. Tapas tuleb eraldi valida ning see pole tavaliselt tasuta. 

Kuigi päev algas veidike närviliselt ja kiirustades, võib kinnitada, et see läks täiega korda. Ühe päeva kohta Madriidis sai nii mõndagi nähtud ning mulje linnast jäi väga hea. Lausa selline, et võiks ja isegi peaks siia tagasi tulema. 

Lahkumised, lahkumised, lahkumised...

Saaga jätkub:

Uus päev, uued seiklused:

Märtsikuu jooksul sai käidud nii mõneski kohas. Kuu lõpus võtsime ette natuke pikema tripi väheke kaugemale kui meie armas Comunidad Valenciana. Kuhu täpselt, seda näete siit:

Laupäeva hommikul seadsin kiired sammud bussijaama poole. Poolel teel hüppas Eliis kampa ja algas tripp Albacete poole. Nagu me arvasime, siis algus oli järjekordselt veidike segane. Hispaania bussiliiklus pole paari aastaga muutunud. Jumal tänatud, et samal kellaajal rohkem kui kolm bussi ei läinud. Jama oli sama: väljuvate busside juurde ei olnud märgitud liininumbrit ning piletil ei olnud trükitud lõpp-peatust. Õnneks selgus aga bussi infotabloolt, et Sevillasse välja jõudev buss peatub muuseas ka Albacetes. Mõelda vaid... kuidas need inimesed, kes näiteks Xativasse või Almansasesse tahavad sõita, peaksid aru saama, missugune kolmest bussist sinna peaks minema. Aahh, sellest bussijamandusest võiks tunde ja lehekülgi jaurata, aga jätame selle hetkel sinnapaika. Meie saime bussile ja algas õnnelik ning vaadete poolest äge teekond Albacete poole. Üllatus-üllatus, buss jõudis täpselt kohale. Bussijaamast kesklinna saamisega probleeme ei tekkinud, orientatsioonivõime oli 100% ja siis hakkasid vaikselt kõiksugu tähelepanu hajutajad ilmuma. Poed, inimesed, loomad you name it. Tiirutasime siin ja seal ning lõpuks läksime natuke algsest sihtkohast mööda. Pole hullu, teeme uuesti. Vahepeal sattusime ühte väga ägedasse parki, mis meil niikuinii listis oli, aga milleni me pidime veidi hiljem jõudma. Pärast seda kalkuleerisime teekonna uuesti ja jõudsime hõlpsalt Pasaje Lodareseni, kus olid päris lahedad tee- ja kohvipoed. Kahjuks jõudsime sinna siesta ajal, seega lähemalt ei saanud neis kohtades uudistada. Seejärel kõndisime ringi kesklinnas, käisime uudses kohas nimega Vips söömas ning pärast seda jätkasime kultuuriminuteid katedraali platsil ning provintsi muuseumis. Mind lummas ilmselgelt arhitektuur, mis on tõesti tähelepanuväärne ning hoopis teistsugune kui Valencias. Päev möödus kiiresti ning natuke on kahju, et ei saanud linnas rohkem ringi uudistada. Aga ehk ühel päeval satub sinna veel...

Taaskord katsetasime videovärgindusega... oo, arhitektuur!

Väikese viivitusega, kuid parem hilja kui mitte kunagi jõuab siia Utieli tripp. Käisime Eliisiga selles väikelinnas teisipäeval. Ühtlasi katsetasime filmimise värki, mis tuli maksimaalselt lihtne ja 100% ehe. Mis täpsemalt juhtus ning kuidas kõik välja tuli näete siit:

Fallas on selleks korraks läbi ja meie ka. Eelmine nädal oli päris intensiivne. Pärast Culleras käiku läkski ametlik Fallase möll lahti ja kuna me olime esimest korda sellel ajal Valencias, siis tahtsime nii paljudest üritustest kui võimalik osa saada. Fallas on siis pidustused, mida peetakse märtsi keskel Valencias ja kogu comunidad'is. Põhimõtteliselt võiks seda näha kevadpidustusena ja mina isiklikult tõmban siin paralleele meie 30. aprilli ja 1. mai tähistamisega. Fallase ajal tehakse erineva suurusega kujusid, mis pidustuste lõpus ära põletatakse. Samuti toimuvad linnas erinevad pürotehnilised etendused (Mascletà, La Nit del Foc, ilutulestik igal päeval). Kuigi ametlikud pidustuste päevad on 15-19. märtsini, siis tegelikkuses hakkab linn elavnema juba veebruari lõpus La Cridaga (veebruari viimane pühapäev), mil hooaeg kuulutatakse linnapea poolt avatuks. 

Päris kõikidele üritustele me siiski ei jõudnud, sest neid oli üle linna piisavalt. Käisime igal õhtul ilutulestikku vaatamas, mis oli tõsiselt võimas. Nagu oleks uus aasta uuesti alanud ja mitu korda. Ja minu jaoks ta ka nii oli. Alles kevade algusega olen ma kuidagi uue hoo sisse saanud. Reedel tegime ootamatu tripi Gandiasse, sest üks sõbranna eelmise Erasmuse ajast oli ka siia tulnud. Laupäeval ja pühapäeval jooksime mööda linna ringi. Põhiliselt Ruzafa linnaosas, kus oli valgusshow ja põhilised fallased. Rahvast oli metsikult palju. Tänavad olid täidetud muusikaga ning igal pool olid üles seatud tänavasöögi putkad. Proovisime siis ka churros con chocolate't, mis on endiselt ülimagusad ning mida tavapäeval väga hea meelega ei sööks. Mina otsustasin proovida ka papanazot, suurt küpsetatud kartulit, mille sisse on pandud erinevad salati, kastmed ja liha. Vot see oli täiega hea. Kuna ma päris mitu päeva ka vahvleid olin seiranud, siis proovisime ka need viimasel päeval ära. Täielik food coma.

 

Ning kui kõik need ringijooksmised ja avastamised olid tehtud, läksime oma lemmikfallase juurde ning jäime ootama, millal talle siis tuli otsa pannakse ning missugused on rahva emotsioonid. Oodata tuli päris pikalt ning suureks üllatuseks oli rakendatud vähe karmimaid turvameetmeid: fallasele ei saanud väga lähedale ning kohale oli kutsutud tuletõrje. Fallased on umbes sama kõrged kui majad ning need on ehitatud keset tänavaid, elamute lähedale. Mõtlesime küll imestusega, et kuidas sellist asja kontrollida annab ning mitu inimest on aastate jooksul selle möllu tõttu viga saanud (rahvas võib vabalt osta igasuguseid pürotehnilisi vahendeid ning enamasti pistetakse ka neile tuli otsa keset rahvamassi).

Kui siis lõpuks fallasele tuli otsa pandi, läks rahvas pöördesse. Põlemist tuli vaadati umbes pool tundi. Iga kord kui mingi tükk konstruktsioonist ära kukkus, oli kuulda rõõmuhüüdeid. Omamoodi kogemus, alguses ei saanud väga pihta, aga erinevatel üritustel käimisega hakkasin mina küll tundma ennast osana pidustustest. Kujudega nähakse palju vaeva, pole päris nii nagu meil, et ajame vana prahi kokku ja teeme lõket. Päris kahju oli tegelikult näha seda põlemas.

Taastame hetkel siis jõuvarusid, sest mõned seiklused on veel ees. Utieli postitus tuleb peagi ;) Hasta pronto!

Esimesi sõnu siia ritta seades, tean ma kui raskeks osutub see ülesanne võtta kokku teisipäevast trippi. Kõik plaanipärased asjad said tehtud ning enamgi veel. Müttasime ringi Culleras, linnakeses, mis asub umbes 35 km Valenciast. Ka sinna läksime rongiga.

Culleras maha tulles, saime üsna pea teada, mida tähendab see kui suunaviidad on ikka väga ekslikud. Peatus asub linna ääres ning põhivaatamisväärsusteni on sealt ikka natuke maad, 2 km. Rand jääb veel kaugemale. Esimeseks sihiks oli ronida mäkke ning ära näha castillo. Pole olemas Hispaania linna castillota ning pole trippi, kus me seda ei külastaks. Alguses läks kõik veidike kahtlaselt. Läksime üle silla ja sattusime väga perifeeriasse, aga kuna nägime kohe järgmist silda, siis otsustasime kahtlast teed jätkata ning seejärel tagasi õigele poolele minna. Veidike sai ekseldud ka mööda kitsaid tänavaid. Kaarti meil ei olnud, seega läksime pigem sisetunde peale edasi. Kui väga siin ikka eksida saab. Peagi leidsimegi mingi tee, kus nägime treppe, mis ülespoole viisid. Hakkasime siis mööda neid ronima. Kohati tekkis tunne nagu käiks kellegi tagaaias ringi, sest tänavad läksid järjest kitsamaks. Iga nurk oli omamoodi ja me saime hulga häid pilte. 

 

Tõeline katsumus ootas meid ees aga siis, kui me jõudsime ametliku teeotsani, mis üles kindlusesse viis. Xàtiva oli olnud hea soojendus. Rada oli raskusastmelt juba pingutuse moodi, aga pole vist mõtet mainidagi, et taaskord olid vaated seda 100 protsenti väärt. Ülesse jõudes saime näha alles õiget Cullerat. Nägime pikka rannajoont, helesinist merd, mis paistis kõrgelt lausa lummavalt ilus. Panime paika kohe järgmise sihtpunkti, milleks oli Cullera tuletorn. See asus veidike kaugemal, aga tol momendil tundus täitsa teostatav rännak linna teise otsa. Hakkasime allapoole tulema ja võtsime sihi otsesuunas randa. Sealt edasi otsustasime mööda rannajoont faroni kõndida. Farot ennast me sel hetkel muidugi ei näinud, aga see ei olnud oluline. Me vähemalt uskusime, et küllap ta seal kaugel silmapiiril on. 

 

Aega sai ka arvestatud kuidagi kosmiliselt. Hakkasime kella 15 paiku mööda randa minema ja lootsime umbes 16ks kohale jõuda. Väga mööda sellega ei pannudki, sest tõesti-tõesti sinna silmapiirile me jõudsimegi umbes kella nelja paiku, aga mida me sealt ei leidnud, oli Cullera kuulus majakas. See-eest leidsime väga ägeda rajooni ning veelgi põnevamad vaated, seega kurbust ei tasunud küll tunda. Selles linnas kindlasti mitte. Pärastlõunase päikese käes tundus see koht täiesti maagiline. Täpselt selline nagu kuskil filmis või unenäos on nähtud. Mäed, meri, soojus, valged majad. Teisipäeva kohta oli seal uskumatult vaikne. 

Esialgne plaan oli sama teed tagasi minna, kus tuldud sai (läbi linna), aga mida kaugemale me faro otsinguga läksime, seda selgemaks sai, et targem oleks teha lihtsalt ring ümber Cullera keskel asuvat mäge. Ehk jõuab nii faroni ja äkki me ei jää maha viimasest rongist, mis väljub 18.17. Läksime edasi ja ühtäkki jõudsimegi valge tornikeseni. Mina olin küll ausalt öeldes imestunud, et just see ehitis see kuulus majakas oli. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Kaunis kohas tõesti, absoluutselt ei kahetse, et sellise pika tripi sinna ette võtsime. Aga majakas ise… nojah. Eraldi mainiks ära selle, et sinna ei pääse ligi. Hea küll, majakas nähtud, mis edasi? Me ei tea, aga tagasi ka ei lähe.

Läksime siis mööda sama ja ainukest teed mööda edasi. Jõudsime linna ääres asuva rannani. Juba nägime apelsiniistandusi ja juurviljaaedu, mis tähendab seda, et olime jõudnud linnapiirini. No muidugi mõtlesime, et kas me oleme ikka õigel teel ja kas me ikka jõuame sinna välja kuhu vaja. Kas me üldse jõuame viimasele rongile? Apelsiniistanduste vahel õhtupäikese paistel polnud just kõige halvem kõndida. Sisetunne ütles, et kuhugi jõuame ikka välja. Ring tuleb muidugi tunduvalt suurem kui esialgu plaanitud, aga tühja sest, võib-olla ei satu me siia enam mitte kunagi. Otsustasime siis viimaks Google Mapsi abi kasutada ning ennast maanteelt välja gps-ida. Kuskil tegime shortcuti, nii et suund ikka Cullera peale saaks seatud (olime juba jõudnud linnapiirist välja jalutada). Arvatavasti õige teeots leitud, panime täistempo peale, sest ma ei kaotanud lootust jõuda viimase rongi peale. Ükskõik kui kaugel see rongijaam ka poleks. Tol hetkel oli kell juba kindlasti viis, kui mitte rohkem. 

Õnn oli ületamatu, kui minu silmad seletasid ära Carrefouri märgi. Ooo, Carrefour! Me oleme tagasi tsivilisatsioonis, millest me nii väga tahtsime põgeneda. Panime veel tempot juurde, sest me ei olnud päev otsa midagi söönud ning tahtsime enne rongile jõudmist ikka Carrefourist läbi joosta. Pikk barra rústica, Caesari salat, vesi ja šokolaad and we’re good to go. Ise ka ei uskunud, aga jõudsime rongijaama 15 minutit enne väidetavalt viimast rongi. Kohapeal selgus muidugi, et Valenciasse läheb pärast 18.17 ka ronge. Võtsime siis aega, sõime ja vedelesime natuke rongijaamas.

Päev oli olnud pikk, elamusterohke, täiesti ootamatute pööretega. Sai ühtteist ikka nähtud ja tehtud. Tagasi Valenciasse jõudes olime rampväsinud, aga õnnelikud.

Otsustasime esimeseks linnast välja sihtpunktiks valida Valenciast 62 km kaugusel asuva Xàtiva linnakese. Otsus ei tulnud päris taevast. Linna oli soovitanud Marianne ning ka üks turismiinfoleht oli koha valinud oma top 15 must see edetabelisse. Suureks plussiks oli muidugi ka see, et sinna saab rongiga.

Alustasime teekonda enne kella 12 Valencia Nord rongijaamast. Enne veel kui rongile saime, tekkis kerge tõrge piletiostuga. Masin, mille kaudu üritasime pileteid saada, ei tahtnud kuidagi kaarditehingut kinnitada. Ehmatasin alguses täitsa ära, sest masin võttis kaardi täies mahus sisse. Kui nüüd mingi jama peaks juhtuma, siis olen kaardist ka ilma. Õnneks see ikka reageeris cancel nupu peale. Proovisime teise masinaga ja sealt saime piletid kätte. Järgmine samm: rongiliiklussüsteemist arusaamine. Viimasel korral polnud me selles eriti edukad olnud. Platvorm, rongi nr., kõik olid selle ühe väikese pileti peal nii sassis kui vähegi olla saab. Seekord aga oleks ma nagu ilmutuse saanud. Kõik oli nii loogiline, siin lihtsalt ei saanud millegagi eksida. Oluliselt aitas seegi, et meil ei olnud kuhugi kiiret, sest olime jaama jõudnud ÕIGEL AJAL.

Esimesi juurviljaaedu, apelsinisalusid ja põlde nähes olin ma juba elevil. Lõpuks ometi saab linnast välja. Saab minna kuhugi, kus varem pole käinud. Saab näha päris Hispaaniat. Sõit Xàtivasse kestis umbes 50 minutit. Vahepeale jäi palju väikeseid ja väga põnevaid kohti, kus rong ka peatuse tegi. Xàtivasse jõudes oli ilm juba kergelt pilves, aga sadu ei paistnud küll kusagilt, nagu ilmateade oli tänaseks lubanud. Esimene asi, mida ma märkasin, oli see, et nii turismiinfo kui ka linna põhivaatamisväärsus, kindlus, olid selgelt viidatud. Eksimisvõimalus oli minimaalne. Tundub tobe, aga teades siin mõningaid teisi pueblosid, siis selle viitamisega on siinmail kohati raskusi. 

Võtsime sihi siis kindluse poole. Kindlus asus mõistagi mäe otsas ja tee sinna oli päris hea trenn. Läksime ikka läbi võpsiku nagu meile kombeks. Jõudsime kõigepealt mingi koopani ja siis päris järsku otseteed pidi sõiduteeni, mis ilusti kindluseni viis. Seda sama teed kõndisime me umbes tund aega, sest mida kõrgemale me ronisime, seda ilusamaks muutus vaade ning mida ilusamaks muutus vaade, seda tihedamini kulutasin ma oma kaamera päästikut. Ma arvan, et kindluseni jõudes oli mul juba oma 80 pilti tehtud. 

Kindlus on fantástico! Kompleks pole just eriti suur, kuid sellegi poolest võib seal tunde veeta. Vaated on lausa imelised, ühele poole jääb siis Xàtiva linnake ning teisele poole mäed. Ronimist on korralikult, aga see kõik on seda väärt. Kes siiakanti satub, soovitan külastada. Pärast kindluse külastamist hakkasime allapoole tulema ning kolasime mööda kitsaid tänavaid ringi, üritades söögikohta leida. Pühapäeviti pole see eriti lihtne, paljud kohad on lihtsalt kinni. Lõpuks otsustasime 100 Montaditose kasuks. Lihtne, kiire, odav, aga mis peamine, väga hispaanialik koht. Pärast seda põikasime läbi Llaollaost, sest mul tekkis vahvlisöömise isu. Kuna valik oli kirju, siis juhtus nii, et vahvlit ma lõpuks ikkagi ei võtnud, jäin klassikalise külmutatud jogurti juurde.

Endalegi kergeks üllatuseks, jõudsime täpselt planeeritud 18.53 rongile. Rahvast oli tunduvalt rohkem Valencia poole minemas. Kes kooli, kes tööle, kes Fallase möllu varakult tähistama. Valenciasse tagasi jõudes avanes juba tavapäraseks saav vaatepilt: tänavad rahvast täis, igal pool käib räme paugutamine ning keset Plaza de Ayuntamientot käis mingi karnevalilaadne asi. Kõigest sellest tuhisesime kiiruga läbi, sest täna enam ei jõua. Koju ära ja magama. Hasta pronto!  

Kevad on täistuuridel Valenciasse jõudnud. Päike paistab, sooja on 25 kraadi ja Eliis on saabunud.

Minu eilne päev oli üks paras ringisagimine. Käisin Eliisil lennujaamas vastas ning teel sinna avastasin, et pole tükk aega metrooga sõitnud. No milleks kolistada maa all ringi, kui selline linn ümberringi on. Tripp algas sellega, et ma üritasin ennast Alameda jaamas liinile number 3 pressida. Metroo oli sõna otseses mõttes inimesi täis pakitud. Kui uksed avanesid, siis ma ei osanud ennast kohe kuhugi mahutada. Ja kui üritasin, siis ei tahtnud metroo uksed kinni minna. Aga siht oli mul selge, lennujaama tuleb jõuda sellesamuse metrooga, no matter what. Sõit sinna kestis umbes pool tundi ning õnneks läks suurem osa rahvast juba järgmises peatuses maha. Eelmistest kordadest oli mul meeles, et metroos lasti klassikalist muusikat või siis juhtus mõni tänavamuusik kuhugi teel olema ja tegi väikese esinemise. Sellepärast oligi kuidagi kahtlaselt tühi tunne kui kogu see pool tundi tuli vaikuses mööda saata. Kuigi selle asendasin ma kohe tiheda mõttetööga mis-saab-edasi-tahaks-varsti-süüa-qué-pasa.

Eliis vastu võetud ja viis tahvlit šokolaadi, id-kaardi lugeja ja ravikindlustuskaart üle antud, alustasime teed kesklinna poole. Seekord saime siis tavapärase klassikalise muusika saatel seda teha. Xàtivas maa peale tulles, avanes kaootiline vaatepilt. Rahvast oli igal pool ja liiga palju. Selline tunne nagu kuskil oleks mingi meeleavaldus tulemas, aga oh ei, mass oli kokku tulnud selleks, et igapäevast kella 14st Mascletá'd näha. Nimelt on alates märtsist kevadele korralik stardipauk antud. Linn on tunduvalt elavnenud, kõiksugu tegelased on koopast või kivi alt välja tulnud ning on Fallase ootuses, mida tähistatakse juba järgmisel nädalal. Kujutan ette, et korraliku paugu ja mölluga. Käisin teisipäeval ise ka kaemas, et mis imeasja seal Plaza de Ayuntamientol siis korraldatakse, et sellised hordid sinna kohale tormavad. Hmm, ilutulestik keset päeva. Rohkem müra kui visuaali. Ütleme nii, et ma väga suures vaimustuses ei olnud ja ei saa hästi aru fenomenist sinna iga päev kohale tormata, et õlli juua ja sihvkasid süüa. Pärast näeb kesklinn välja nagu sõda oleks üle käinud.

Pärast hostelist läbi käimist, üritasime sellest mäsust kuidagi läbi tungida ja leida söögikoha, kus meilegi ruumi jagub. Väga kaugele ei tulnudki minna. Koha nime ma ei mäleta, aga toit oli seal hea. Interjöör oli ka meeldiv. Oli õhku, oli valgust ning detailid olid minu jaoks väga huvitavad. Teenindus oli üllatavalt kiire, arvestades seda, et neil oli tipptund. Mina tellisin kana-peekoni võiku ja frititud kartulid, Eliis valis kohaliku hiti, patatas bravas.

Uimerdamiseks väga palju aega meil ei olnud. Järgmine peatus: võimalik, et Eliisi tulevane korter. See tee kesklinnast korterisse oli uskumatult ilus. Just sellel samal päeval panin ma tähele, et esimesed puud on juba õitsema hakanud. Ja see soojus oli lihtsalt fantastiline! Raske uskuda, et siin märtsikuu on, sest tunne oli samasugune nagu viimasel korral, kui me siin 2015 augustis olime. Korter asub täpselt Turia kõrval, nii et tõenäoliselt on vaade 5+. Pärast mõningast ootamist saime majja sisse ja vaatasime korteri üle. Omanikuks oli väga jutukas mehhiklane, kes rääkis oma imelisest teekonnast Cancúnist Valenciasse. Kiitis linna taevani ja ütles, et tagasimineku plaani tal küll pole. Seejärel üritas meidki veenda elupäevade lõpuni Hispaaniasse jääma. Kogu see protsess olevat lihtne, eriti veel meile, Euroopa Liidu kodanikele. „Milleks küll minna külma, lörtsisesse Eestisse tagasi?“ Põhjuseid on minu jaoks üks kuni mitu, aga neid ma ei hakka siia laduma. Ühesõnaga, korteridiil sai tol momendil tehtud.

Edasi liikusime minu poole. Enne põikasime veel Mercadonast läbi. Ostsin hunniku juurvilju ja 2-liitrise tinto de verano, tegusat päeva tuleb siiski tähistada. Avastasime, et Hispaanias müüakse veini ka 5-liitristes plastanumates!! Jätame seekord vahele, see ennustaks üksnes katastroofi. Muidugi sai tükk aega otsitud ka maisitärklist, mille hispaaniakeelset vastet me täpselt ei teadnud. Pärast selgus, et tegelikult ei läinudki mul seda seekordseks my-kitchen-rules momendiks vaja. Õhtupoole sai Mariaga esimene ametlik veiniskype’ime korraldatud. Kuigi, kui päris täpne olla, siis kummalgi meist polnud õiget veini käepärast. Mis poolikult, see uuesti ning ehk suurema hulga rahvaga.

Esialgsed tegutsemisplaanid oleme juba läbi arutanud, aga küllap tuleb käigupealt ka muid seiklusi ette. Üritan nüüdsest vähe aktiivsemalt blogida ja teid meie tegemistega kursis hoida. Hasta pronto!

Tuleb tunnistada, et viimasel paaril nädalal pole midagi peadpööritavat juhtunud. Sellest ka vaikus. Igal vabal hetkel olen mööda linna ringi kolanud ja uusi kohti, nurgataguseid avastanud. Siin-seal olen pilte teinud, kuid pigem olen selles vallas isegi tagasihoidlik olnud. Tõelised turistikad, lausa telefoniga tehtud! Sõbrapäeval jalutasin vähe pikemat aega Turias ja sain vist selle aasta esimese kergema päikesepõletuse. Veebruarikuus, not bad. Tegelikult on kõige kummalisemal ajal saadud päikesepõletuse kohaks olnud kodulinn Tartu ja ajaks jaanuarikuu. Nii et, Valencia, üllata mind veel. Eile käisin linnajaos, kus me Eliisiga esimese Valencia-Barcelona tripi ajal elasime. Head mälestused tulid meelde. Avastasin, et tänavakunsti on sinnakanti juurde tekkinud. Muidu oli kõik sama nagu kolm aastat tagasi. Täna avastasin rannarajooni. Ilm ei olnud kõige parem, kuidagi tuuline oli ja eriti kaua ma seal ei passinud. Rand oli nukralt tühi, üksnes rannarestoranid/kohvikud oli rahvast pungil täis. Malvarosa tundus päevasel ajal täiesti läbitav barrio, õhtul ei tahaks võib-olla sinna ära eksida.

 

Kooliga on õnneks kõik korras, sain need õppeained, mille endale välja valisin. Isemoodi tripp tuli ette võtta selleks, et registreerimistasu õiges pangakontoris ära maksta. Väidetavalt pidi seda maksta saama põhimõtteliselt igas suurema panga harukontoris. Mulle anti isegi kaart kõige lähemal asuva kontoriga! Otsustasin aga oma tänaval asuva panga kontorisse minna (Santander, sama mida ülikoolis soovitati), ootasin seal umbes kümme minuti ja kui arvega tellerini jõudsin, tegin viimane eriti imeliku näo pähe ja ütles, et tema sellega ei tegele. Fuck, kes siis ja kus tegeleb. Nii närvi ma muidugi ei läinud, et oleks seal mingit sorti stseeni teinud. Üritasin siis leida üles selle kontori, mis kaardi peal on, ning see osutus oodatust keerulisemaks. Käisin õigest kohast mitu korda mööda, sest kontorini pääsemiseks tuli minna läbi mingi suvalise eriti kitsa vahekäigu. Vahekäik viis psühholoogiateaduskonna siseõueni ja seal see Santanderi punane logo mulle vastu vaataski. Ootasin jälle kümme minutit ja kui jutule sain, siis ohkas teller sügavalt ja asus kuidagi pettunud/tülpinud näoga mulle üliõpilaskaarti vorpima. Aa arve sain makstud, see on põhiline.

Järgmiseks nädalavahetuseks pole plaanid veel päris paigas, aga tekkis mõte Valenciast välja sõita ning külastada mingit eriti lahedat pueblot. Eks näis...


Hasta pronto!

Eile hommikul ei antud mulle isegi võimalust sisse magada. Ärkasin esiti üles mingi mööbeldamise peale ülakorrusel, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Mingi tühi mööbeldamine ei riku veel minu 10-tunnist und. Üritasin uuesti uinuda, kuid edutult. Uneudust selginedes kuulsin, et ülal toimub midagi enamat kui lihtsalt mööbeldamine. Tekkis tunne nagu keegi lõhuks midagi ja lausa nii agaralt, et võiks vabalt mulle laega kaela sadada. Qué pasa?!? Ehmatasin ja otsustasin rõdukatte avada, sest ka sealt kuulsin mingit tegevust. Maa ja üleval asuva korteri vahele oli seatud tõstuk-redeli laadne asi, millel veeti suuri ämbreid. No selge, alustatud on remondiga. Kindla peale lõhutakse kivipõrandat ning äkki võetakse mõni sein ka maha. Tore, et seda tehakse juba kell 8 hommikul. Kes ütles, et hispaanlastel siin ainult siesta ja fiesta on. Tööd tehakse hommikuhämarusest õhtupimeduseni. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi, passib antud konteksti hästi.

Muudel teemadel nii palju, et peagi selgub, mis õppeainetes ma siin käima hakkan. Minu jaoks on pilt juba selge, lemmikud on kujunenud. Võtan asja rahulikult ja veedan võimalikult palju aega õues. Suuremad jalutuskäigud linna ühest otsast teise on juba tehtud, ainult rannarajoonis on veel käimata. Sinna üritan ma võimalikult kuldse kesktee leida, sest nagu osa meist teab, siis üks osa rajoonist näeb välja nagu kahtlane Ladina-Ameerika barrio. Tumbleweed’n everything. Malvarrosal on muidugi oma võlu ka, aga targem oleks seda vist kellegagi koos avastada. Pealegi pole ma veel õiget paellat saanud maitsta ning üksinda ma seda küll tegema ei hakka. Nii et tulge külla! ;)


Hasta pronto!

Kanepisuitsu ja röstsaia kummaline lõhnasegu annab tunnistust vaid ühest – oled jõudnud Hispaaniasse. Just niimoodi lõhnas hommikune Valencia tol päeval kui ma käisin ühte potentsiaalsetest korteritest vaatamas. See oli teine korter teisel Hispaanias viibimise päeval. Asukohaks Ruzafa, linna nooblim barrio oma boheemlaslike kohvikute, kunstipoodide ja turuga. Sealne atmosfäär hakkas mulle kohe meeldima, tekkis suht kodune tunne. Kõigil oli miskit teha, kes transportis kappe, kes kihutas toidupoodi ning ilmselt läks keegi tööle ka. Siiski leidus ka niisama olejaid, kes kohvikutes karget hommikupäikest ja sigaretti nautisid. Jõudsin oodatust varem kohale, sest olin arvestanud sellega, et Google Maps võib mind, kes teab kuhu eksitada. Ta võib olla sinu parim ja halvim sõber. Ausõna. Eelmisel päeval oli ta olnud see viimane.

Jõudsin Valenciasse esmaspäeva keskpäeval ja mul oli kõik viimse detailini planeeritud. Lennujaamast metroo peale, Estación de Nordis maha, maa peale ja sealsamas see hostel ongi. Reaalsus oli ilmselgelt teistsugune. Metroo peale sain ja õiges kohas tulin maha ka. Suure vaevaga sain ka oma kohvritega Xàtiva taevatrepist maapeale, aga hostelit ma ei leidnud. Seal, kus ta kaardi järgi olema pidi… seda ei olnud. Nii ma siis tegin mõned tiirud ümber rongijaama ja tahtsin juba vanalinna poole hakata minema. Ka kohalik politsei vaatas minu jõupingutusi nukra näoga pealt. Võiks ju minna abi küsima, aga ei. Pärast tunniajast tiirutamist jõudsin kohale. See oli sealsamas, ma olin sellest mitu korda mööda kõndinud. Aga Google Maps näitas ikkagi valesti ning mina ei ole loll. Räigelt kahju, et selles hostelis lifti ei olnud. Teisalt, sel päeval sai ikka korralikult jõutrenni tehtud. Tund hingetõmbeaega ja juba jooksingi esimest korterit vaatama. See asus Benimacletis, jällegi heas linnajaos, mida suuremalt jaolt asustavad üliõpilased, sest see on campuste lähedal. Tulen taaskord õiges peatuses maha, jõuan maa peale, kõnnin isegi õiges suunas ja siis… ei jõua kohale. Tuleb välja, et kõndisin täiesti valele poole, kuigi kaart seda suunda näitas. Kell tiksus ja mul ei jäänud muud üle, kui lülitada andmerändlus sisse, viimane asi, mida ma välismaal teeks. No vot, siis saingi teada, et ma olin täiesti valele poole kõndinud. Panin täiskäigu sisse ja kõndisin tagasi ning leidsin lõpuks õige kortermaja üles. Maja ees tegi üks pikajuukseline 50ndates naine suitsu. Nähes minu segast ringivahtimist, astus ta juurde ja küsis, kas mina olen see, kes tuli korterit vaatama. Sí, sí, sí. Victoria oli täiega äge, rääkis maast ja ilmast, oma pojast ja Hispaania keerulisest majandusolukorrast ning peale selle näitas korterit ka. Korter mulle nii väga ei meeldinud ja Benimacleti encantole ma ka pihta ei saanud, aga eks lähen teen seal ikka teise tiiru veel.

Tulles tagasi aga teise korteri juurde, siis tol päeval oli Google Maps mu parim sõber. Leidsin korteri hõlpsasti üles ning kuna mul oli aega, siis tuuseldasin veidike Ruzafas ringi. Jõudsin ära käia Ruzafa turul, mis on omaette vaatamisväärsus. Mis värvid, mis lõhnad, mis inimesed! Seda kõike oli nii tohutult põnev jälgida ja mul oli kahju, et ma ei olnud oma kaamerat kaasa võtnud. Ma olin seal täielik võõrkeha. Kõik olid sinna ikka asja pärast tulnud, aga mina lihtsalt vahtisin suurte silmadega ringi ja naersin omaette. Ringike tehtud, tulin kortermaja juurde tagasi ja peagi sain majja sisse. Korteris olid end päev enne minu tulekut sisse seadnud ühed poola üliõpilased. Toredad inimesed. Tutvustasid korterit, viskasid nalja ja üritasid mulle seletada, kuidas see korteri reserveerimise süsteem läbi mingisuguse portaali toimib. Mulle jäi silma habitación azul, sinine tuba, mis tundus olevat kujundatud lastetoaks. Sisetuba, millel oli ühendus patioga. Korter oli kahtlemata kena ja tugeva plusspunkti andis juurde asukoht. Tühja sellest, et see ülikoolist natuke kaugemal asus. Peale seda käiku teadsin ma, et otsustamine läheb raskeks. Osalt sellepärast, et Ruzafa oma oli osutunud üllatavalt meeldivaks ning teisalt sellepärast, et ma olen Kaalud.

Nagu olin piltide pealt näinud, siis kolmas korter oli fantastiline. Minu teaduskonna hoonest ümber nurga tulla, heas linnajaos, Turiale ja kesklinnale lähedal. Heaks eeliseks teistega võrreldes oli siin ka konditsioneeri olemasolu. Korter on hiljuti renoveeritud, kõik asjad täiesti uued. Hosteli tagasi jõudes olin ma täielikus segaduses. Järgmisel päeval olen ma tänaval, seega korter tuleb nüüd kohe ära valida, aga milline?? Vahepeal oli teise korteri agent Jaime saatnud mulle veel ühe pakkumise. Piltide järgi täitsa okei korter, tuba paistis kõikidest seni nähtudest olevat kõige suurem ja asukoht oli Ruzafa oma lähedal. Õhtul kella kuue paiku seadsin sammud Gran Viasse. Kohale jõuda oli keskmiselt keeruline, sest väljas oli juba pime. Sain hakkama, aga jäin raskelt hiljaks. Kuigi ma kahtlen, kas hispaanlaste mõistes see üldse hilinemine on. Nende puhul on hea ka siis, kui üldse kohale ilmud. Nii kui uksekella andsin, teadsin, et seda korterit ma ei vali. Aga lähen vaatan ta ikkagi üle, ajan elanikega juttu jne. Miinuseks oli siin see, et tuba vabaneb alles 1. veebruaril ja mul ei ole nii kaua aega oodata.

Sõelale jäi seega kaks väga vinget korterit. Otsustasin esimeseks eelistuseks valida ikkagi koolile lähemal asuva. Kirjutasin tüdrukule, kes mulle korterit näidanud oli ja jäin ootama. Ja ootama. Kerges paanikas hakkasin juba teise korteri reserveeringut vaatama, sest no kurat teab, mis siit tulla võib või tulemata võib jääda. Kuskil kesköö paiku sain siis vastuse ning järgmisel päeval sõitsin kõikide oma asjadega väga kunstilise nimega tänavale. Kolitud. Võrreldes eelmise korraga oli kogu see protsess üsna lihtne, melodraamata, võiks isegi öelda, et igav. Kerget närvipinget lisas üksnes see, et korter tuli leida suhteliselt kiiresti. Samas, mida siin ikka ringi vahtida, eeltöö oli ju tehtud.

Reedel toimus ülikoolis välisüliõpilaste vastuvõtt ja infotund. Sain hunniku materjale selle kohta, kuidas siin linnas ellu jääda. Mitu kaarti, erinevaid juhiseid ülikooli protseduuride kohta ja isegi pastaka. Alguses läheb siin natuke vehklemiseks, sest korraga on vaja nii palju asju meelde jätta ja ära teha, kuid pärast immatrikuleerimist peaks kõik paika loksuma. Möll läheb lahti homsest, mil ma üritan nii paljudesse huvipakkuvatesse tundidesse jõuda kui võimalik ning siis jääb mul üle ainult loota, et immatrikuleerimise päeval on top 3 ainetesse veel vabu kohti.

Esimene nädal on õnnelikult üle elatud, jään huviga ootama järgnevat viite kuud.

Hasta pronto!