Fallas on selleks korraks läbi ja meie ka. Eelmine nädal oli päris intensiivne. Pärast Culleras käiku läkski ametlik Fallase möll lahti ja kuna me olime esimest korda sellel ajal Valencias, siis tahtsime nii paljudest üritustest kui võimalik osa saada. Fallas on siis pidustused, mida peetakse märtsi keskel Valencias ja kogu comunidad'is. Põhimõtteliselt võiks seda näha kevadpidustusena ja mina isiklikult tõmban siin paralleele meie 30. aprilli ja 1. mai tähistamisega. Fallase ajal tehakse erineva suurusega kujusid, mis pidustuste lõpus ära põletatakse. Samuti toimuvad linnas erinevad pürotehnilised etendused (Mascletà, La Nit del Foc, ilutulestik igal päeval). Kuigi ametlikud pidustuste päevad on 15-19. märtsini, siis tegelikkuses hakkab linn elavnema juba veebruari lõpus La Cridaga (veebruari viimane pühapäev), mil hooaeg kuulutatakse linnapea poolt avatuks.
Päris kõikidele üritustele me siiski ei jõudnud, sest neid oli üle linna piisavalt. Käisime igal õhtul ilutulestikku vaatamas, mis oli tõsiselt võimas. Nagu oleks uus aasta uuesti alanud ja mitu korda. Ja minu jaoks ta ka nii oli. Alles kevade algusega olen ma kuidagi uue hoo sisse saanud. Reedel tegime ootamatu tripi Gandiasse, sest üks sõbranna eelmise Erasmuse ajast oli ka siia tulnud. Laupäeval ja pühapäeval jooksime mööda linna ringi. Põhiliselt Ruzafa linnaosas, kus oli valgusshow ja põhilised fallased. Rahvast oli metsikult palju. Tänavad olid täidetud muusikaga ning igal pool olid üles seatud tänavasöögi putkad. Proovisime siis ka churros con chocolate't, mis on endiselt ülimagusad ning mida tavapäeval väga hea meelega ei sööks. Mina otsustasin proovida ka papanazot, suurt küpsetatud kartulit, mille sisse on pandud erinevad salati, kastmed ja liha. Vot see oli täiega hea. Kuna ma päris mitu päeva ka vahvleid olin seiranud, siis proovisime ka need viimasel päeval ära. Täielik food coma.
Ning kui kõik need ringijooksmised ja avastamised olid tehtud, läksime oma lemmikfallase juurde ning jäime ootama, millal talle siis tuli otsa pannakse ning missugused on rahva emotsioonid. Oodata tuli päris pikalt ning suureks üllatuseks oli rakendatud vähe karmimaid turvameetmeid: fallasele ei saanud väga lähedale ning kohale oli kutsutud tuletõrje. Fallased on umbes sama kõrged kui majad ning need on ehitatud keset tänavaid, elamute lähedale. Mõtlesime küll imestusega, et kuidas sellist asja kontrollida annab ning mitu inimest on aastate jooksul selle möllu tõttu viga saanud (rahvas võib vabalt osta igasuguseid pürotehnilisi vahendeid ning enamasti pistetakse ka neile tuli otsa keset rahvamassi).
Kui siis lõpuks fallasele tuli otsa pandi, läks rahvas pöördesse. Põlemist tuli vaadati umbes pool tundi. Iga kord kui mingi tükk konstruktsioonist ära kukkus, oli kuulda rõõmuhüüdeid. Omamoodi kogemus, alguses ei saanud väga pihta, aga erinevatel üritustel käimisega hakkasin mina küll tundma ennast osana pidustustest. Kujudega nähakse palju vaeva, pole päris nii nagu meil, et ajame vana prahi kokku ja teeme lõket. Päris kahju oli tegelikult näha seda põlemas.
Taastame hetkel siis jõuvarusid, sest mõned seiklused on veel ees. Utieli postitus tuleb peagi ;) Hasta pronto!
0 comments:
Post a Comment