Cullera

Esimesi sõnu siia ritta seades, tean ma kui raskeks osutub see ülesanne võtta kokku teisipäevast trippi. Kõik plaanipärased asjad said tehtud ning enamgi veel. Müttasime ringi Culleras, linnakeses, mis asub umbes 35 km Valenciast. Ka sinna läksime rongiga.

Culleras maha tulles, saime üsna pea teada, mida tähendab see kui suunaviidad on ikka väga ekslikud. Peatus asub linna ääres ning põhivaatamisväärsusteni on sealt ikka natuke maad, 2 km. Rand jääb veel kaugemale. Esimeseks sihiks oli ronida mäkke ning ära näha castillo. Pole olemas Hispaania linna castillota ning pole trippi, kus me seda ei külastaks. Alguses läks kõik veidike kahtlaselt. Läksime üle silla ja sattusime väga perifeeriasse, aga kuna nägime kohe järgmist silda, siis otsustasime kahtlast teed jätkata ning seejärel tagasi õigele poolele minna. Veidike sai ekseldud ka mööda kitsaid tänavaid. Kaarti meil ei olnud, seega läksime pigem sisetunde peale edasi. Kui väga siin ikka eksida saab. Peagi leidsimegi mingi tee, kus nägime treppe, mis ülespoole viisid. Hakkasime siis mööda neid ronima. Kohati tekkis tunne nagu käiks kellegi tagaaias ringi, sest tänavad läksid järjest kitsamaks. Iga nurk oli omamoodi ja me saime hulga häid pilte. 

 

Tõeline katsumus ootas meid ees aga siis, kui me jõudsime ametliku teeotsani, mis üles kindlusesse viis. Xàtiva oli olnud hea soojendus. Rada oli raskusastmelt juba pingutuse moodi, aga pole vist mõtet mainidagi, et taaskord olid vaated seda 100 protsenti väärt. Ülesse jõudes saime näha alles õiget Cullerat. Nägime pikka rannajoont, helesinist merd, mis paistis kõrgelt lausa lummavalt ilus. Panime paika kohe järgmise sihtpunkti, milleks oli Cullera tuletorn. See asus veidike kaugemal, aga tol momendil tundus täitsa teostatav rännak linna teise otsa. Hakkasime allapoole tulema ja võtsime sihi otsesuunas randa. Sealt edasi otsustasime mööda rannajoont faroni kõndida. Farot ennast me sel hetkel muidugi ei näinud, aga see ei olnud oluline. Me vähemalt uskusime, et küllap ta seal kaugel silmapiiril on. 

 

Aega sai ka arvestatud kuidagi kosmiliselt. Hakkasime kella 15 paiku mööda randa minema ja lootsime umbes 16ks kohale jõuda. Väga mööda sellega ei pannudki, sest tõesti-tõesti sinna silmapiirile me jõudsimegi umbes kella nelja paiku, aga mida me sealt ei leidnud, oli Cullera kuulus majakas. See-eest leidsime väga ägeda rajooni ning veelgi põnevamad vaated, seega kurbust ei tasunud küll tunda. Selles linnas kindlasti mitte. Pärastlõunase päikese käes tundus see koht täiesti maagiline. Täpselt selline nagu kuskil filmis või unenäos on nähtud. Mäed, meri, soojus, valged majad. Teisipäeva kohta oli seal uskumatult vaikne. 

Esialgne plaan oli sama teed tagasi minna, kus tuldud sai (läbi linna), aga mida kaugemale me faro otsinguga läksime, seda selgemaks sai, et targem oleks teha lihtsalt ring ümber Cullera keskel asuvat mäge. Ehk jõuab nii faroni ja äkki me ei jää maha viimasest rongist, mis väljub 18.17. Läksime edasi ja ühtäkki jõudsimegi valge tornikeseni. Mina olin küll ausalt öeldes imestunud, et just see ehitis see kuulus majakas oli. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Kaunis kohas tõesti, absoluutselt ei kahetse, et sellise pika tripi sinna ette võtsime. Aga majakas ise… nojah. Eraldi mainiks ära selle, et sinna ei pääse ligi. Hea küll, majakas nähtud, mis edasi? Me ei tea, aga tagasi ka ei lähe.

Läksime siis mööda sama ja ainukest teed mööda edasi. Jõudsime linna ääres asuva rannani. Juba nägime apelsiniistandusi ja juurviljaaedu, mis tähendab seda, et olime jõudnud linnapiirini. No muidugi mõtlesime, et kas me oleme ikka õigel teel ja kas me ikka jõuame sinna välja kuhu vaja. Kas me üldse jõuame viimasele rongile? Apelsiniistanduste vahel õhtupäikese paistel polnud just kõige halvem kõndida. Sisetunne ütles, et kuhugi jõuame ikka välja. Ring tuleb muidugi tunduvalt suurem kui esialgu plaanitud, aga tühja sest, võib-olla ei satu me siia enam mitte kunagi. Otsustasime siis viimaks Google Mapsi abi kasutada ning ennast maanteelt välja gps-ida. Kuskil tegime shortcuti, nii et suund ikka Cullera peale saaks seatud (olime juba jõudnud linnapiirist välja jalutada). Arvatavasti õige teeots leitud, panime täistempo peale, sest ma ei kaotanud lootust jõuda viimase rongi peale. Ükskõik kui kaugel see rongijaam ka poleks. Tol hetkel oli kell juba kindlasti viis, kui mitte rohkem. 

Õnn oli ületamatu, kui minu silmad seletasid ära Carrefouri märgi. Ooo, Carrefour! Me oleme tagasi tsivilisatsioonis, millest me nii väga tahtsime põgeneda. Panime veel tempot juurde, sest me ei olnud päev otsa midagi söönud ning tahtsime enne rongile jõudmist ikka Carrefourist läbi joosta. Pikk barra rústica, Caesari salat, vesi ja šokolaad and we’re good to go. Ise ka ei uskunud, aga jõudsime rongijaama 15 minutit enne väidetavalt viimast rongi. Kohapeal selgus muidugi, et Valenciasse läheb pärast 18.17 ka ronge. Võtsime siis aega, sõime ja vedelesime natuke rongijaamas.

Päev oli olnud pikk, elamusterohke, täiesti ootamatute pööretega. Sai ühtteist ikka nähtud ja tehtud. Tagasi Valenciasse jõudes olime rampväsinud, aga õnnelikud.