Viimane päev Baskimaal osutus kõige ootamatumaks. Jaa, me tõesti üllatame end igal sammul. Mõtlesime siis talitada Marianne soovituse järgi ja külastada viimasel päeval Pasajes de San Juani. Pidi väga maaliline pueblo olema, lausa mitu pueblot, mille vahel käib paat. Hea küll, aga kuidas sinna küll jõuda? Eliis oli interneedusest välja peilinud, et sinna minevat rong, peatuseni Pasaia. Kappasime siis hommikul (s.t päeval) rongijaama poole. Kui Pasaia, siis Pasaia. Ostsime muidugi kohe edasi-tagasi piletid. Sõit pidi ainult 7 minutit aega võtma ning sellest sugeneski minu pähe kahtlus... kas see rong sõidab väga kiiresti või on see koht väga lähedal. Õigeks kahtluseks osutus see viimane. See koht oli ikka väga lähedal. Põhimõtteliselt linna ääres, aga mitte päris. Pasaia tundub olevat üks barrio. No kurat ja mis nüüd?! Tõesõna, selleks momendiks oli minu unistus San Juanist õhku haihtunud. Tiirutasime siis veidike ringi selles barrios, et sõitu mitte raisku lasta ja hiljem mõtlesime kesklinna poole tagasi jalutada, ehk isegi mõnes baaris peatuse teha.

Teades aga meid, ei läinud asjad päris nii nagu eelnevalt kirjeldatud. Mingisugune imelik rahutus näris meie hingi. Kurat, viimane päev siin, San Juan, maaliline pueblo... Egas midagi, maksku mis maksab, me peame San Juani saama. Sinna minevat ju miskine buss ka. Enda peade ja kohalike abiga saimegi õige bussi peale, vist. See viis meid ikka nii kaugele ja kahtlasse kohta, et me kartsime jälle eksimust. Aga kui kohalikud ütlesid, siis järelikult ei saa me tõest eriti kaugel olla. Ennäe imet, ei olnudki! Siinkohal mainiks ära, et bussijuht võiks vabalt ka rallisõitja olla, sest see, kuidas ta kitsastel tänavatel kurvis, oli lihtsalt metsik. Jõudsime õigesse kohta, nii aga kuhu edasi? Väidetavalt pidi kuskilt paat üle viima kuhugi. Olgu, vaatame kuhu rahvas liigub ja läheme neile järele. Ja see toimib, see toimib alati! Mida rohkem me kõndisime, seda rohkem saime aru, et tegu on tõesti selle maalilise puebloga. Õhustik oli kuidagi keskaegne. Kitsad tänavad, kivimajad. Järgnesime rahvale ja jõudsimegi sinna, kust paadi peale saab. Ausalt öeldes oli see üks kõige lambikamaid kohalejõudmisi üldse. Ju siis nii pidigi minema. Teisele kaldale jõudes hakkasime kõndima mööda veeäärt. See jõudis ookeanini välja ja vot see vaade oli tõeline müstika. Selline tunne nagu oleks maailma lõpus. Leidsime mingid trepid ja otsustasime neist üles ronida, et paremaid pilte saada. Ronime ja ronime ning lõppu ei tule. Vaade läheb järjest ilusamaks. Ronime veel ja jõuame justkui mingisse vahepunkti, kus on toolid ja lauad. Istume, vaatame. Mina helistasin vahepeal isegi emale ja sain teada, et Eestis on muide 30 kraadi. Ok, siin on 23.

Vaade nähtud, pildid tehtud, mis edasi? Kas tagasi? Oo ei, sest mingi tee viis veelgi ülespoole. Me ei saa ju seda käimata jätta, võib-olla me ei satu siia enam kunagi. See tee viis välja autoteeni, mis oli minu jaoks täielik üllatus, sest ma arvasin, et siin mäekünkal peale paari matkaraja pole enam midagi. Märkasime ka teeviitasid: üks näitas majaka suunas, teine San Sebastiani ja kolmas tagasiteed Pasaiasse. San Sebastiani oli 6 km. Läksime ikkagi majaka suunas, pidi 500 m pärast tulema. Nojah, minu arvates oli see ikka rohkem kui 500 m. Majaka juures olid jälle mingid viidad. Tundus, et need tähistasid erinevaid matkaradu ja üks neist näitas juhuslikult ka San Sebastiani poole, 5,4 km. Tegime veel Eliisiga nalja, et huvitav, kes meist selle veel ette võtaks. Aga nagu meie naljadega ikka, saavad nad kahjuks või õnneks, vähemal või suuremal määral teoks. Milleks minna 1,3 km tagasi, sõita paadiga ning siis bussiga linna, kui saab jalutada väidetavalt San Sebastiani suunas 5,4 km mööda metsi ja mägist metsarada. Ma isegi ei tea, kust või kes täpselt selle hullu mõtte peale tuli. Kuidas kurat me selle veel läbi tegime?! See oli üks kõige hullemaid ja samas kõige ägedamaid ideid üldse. Egas päris iga päev ei kõnni osa Camino de Santiago palverännakuteest, nagu lõpuks selgus. Eriti veel miniseeliku ja sandaalidega nagu Eliis. Veevarud olid ka nibin-nabin.

See rada ei olnud üldse kerge, viis meid läbi mingi džunglit meenutava metsa ja siis tuli jälle päris ranniku äärde välja, kust oli näha täiesti uskumatut loodust. Ookeanilained löömas vastu kaljusid... Madre mia! Ja kuna see oli mägedes, siis põhimõtteliselt vahepeal pidime üles rühkima üsna järsku teerada ja vastupidi, laskuma üsna järsult kulgevast rajast (core muscles workout). Eriti lahe oli veel see, et rada jõudiski San Sebastiani välja ja veel meie hosteli lähedale. Me skippisime kõik trepid ja tõusud. Vot see on tase. Kokkuvõttes võib öelda, et San Sebastianis oli tore. Siin on olemas kõik, mis muudavad ühe linna maagiliseks: mäed, meri, isegi jõgi! Igatahes soovitame ka kõigil teistel tulla siia ronima ;)

Meenutusi San Sebastianist...

Kohalejõudmisega nagu alati oli selline kahtlane tunne, sest nagu me google'st vaatasime, ei viinud täpselt hostelini mitte ükski transport. Kui takso välja arvata. No kus pärapõrgus see küll on! Muide, Santanderi lennujaama jäi San Sebastiani minev buss tervelt 20 minutit hiljaks. Aga kas selle üle tasub üldse imestada? Tegemist on siiski Hispaaniaga. Kartsime, et see lööb meie plaanid täitsa sassi, sest linnaliinibussid ei sõida ka ju igavesti. Ma ei tea mis imevägi meid küll nii rahulikuks ja mõistlikuks muudab isegi kui olukord juba kerge paanika järele karjub. Küll saab, küll kuidagi ikka saab, kõlab meie moto.

Ja enamasti ta nii ka on. Leidsime õige bussipeatuse õnneks kiiresti üles ja jõudsime viimase bussi peale, mis meid tõele lähemale viis. Sealt edasi oli ainult takso teema, sest väljas oli juba pime ja suure tõenäosusega tuli meil kuhugi mäkke ronida. Takso tellimisega tulid jällegi omad raskused, sest vastuvõtja ei saanud aru, kuhu ta takso saatma peab ja mina jällegi kahtlesin kas ta üldse hispaania keeles rääkis. Seejärel proovis Eliis, sai ühendust, info edastatud, mille peale vastati: vale, gracias, adios. Tundub, et baskid pole eriti pika jutu mehed. Kahtlesime, kas see ikka oli takso number, tuleb ta üldse kohale? ...sest Eliisi jutu järgi tundus vastuvõtja kuidagi pilves häälega olevat. Mis meil muud üle jääb kui oodata ja vaadata. Möödus vist 10 minutit ja meie kaarik saabuski. Juht oli asjalik, sõbralik ja rääkis inglise keelt! See sõit oli üks lõputu tiirutamine, keerutamine ja kurvitamine. Mnjaa, ja lõpuks olimegi omadega mäe otsas, nagu mina pean ikka olema. Pärast seda sujus kõik üsna ladusalt. Hostel oli kena ja meie toast avanes suht amazing vaade alla linnale. Mida sa hing veel tahad...

Nalja hakkas saama järgmisel päeval. Kuidas küll alla saada nii et me ikka otse ja kindlasti mitte ringiga ei läheks? Hosteli administaator joonistas meile kaardi peale mingid salakäigud-lõikamised, mis teed tunduvalt pidid lühendama. Tõsi, lühendasid, aga mis hinnaga? Seda saime tunda järgmisel päeval, kui säärelihased kahtlaselt kanged olid. Donostias ei saa teisiti: tuleb olla valmis ronima selliseid tõuse, et võtab esiti silme eest mustaks. Isegi mäest allaronimine oli katsumus. Trepid, trepid, trepid; tõusud, tõusud, tõusud. Ja ma siiralt imestan kui visad hinged me oleme. Päris intensiivne trenninädal ikka. Need vaated on seda muidugi väärt.

Hostelist linna viivad teed meenutasid džunglit ja endalegi üllatuseks Eestit. Kuidagi roheline oli kõik ja niiske ja kollased lehed langesid puudelt... Nagu Eesti sügis. Temperatuurgi oli sarnane. Esimesel päeval jalutasime vanalinnas, käisime Monte Urgullil ja promeneerisime jõe ääres. Ja otseloomulikult sai käidud ka kõige kaugemas toidupoes. See tee toidukottidega sinna mäkke oli pehmelt öeldes metsik. Mind päästis natuke see Liiva tänava tõus, mida ma neli aastat järjepidevalt kooli minnes ja tulles käinud olin.

Teisel päeval võtsime ette rannapromenaadi. Üritasime ka diagonaallõiget läbi barrio'te hostelini teha, aga see ei õnnestunud eriti, sest Donostias ei ole sirgeid teid, on käänulised ja mägised. Sattusime teise linna otsa ja kuradima hea, et sattusime, sest nägime üht täiega ägedat elamurajooni. Ja siis üritasime teatud treppe ja tõuse vältida ning otsustasime miks-küll-minna-otse-kui-saab-ka-ringiga idee kasuks. Jällegi ei pidanud me pettuma, sest rajoon oli armas ja vaated imelised. Tee oli ka veidike kergem, kuigi pikem.

Kõige seiklusrikkamaks võib pidada kolmandat päeva. Müstika. Kuid sellest ja teistel teemadel juba järgmises postituses ;)