Xàtiva

Otsustasime esimeseks linnast välja sihtpunktiks valida Valenciast 62 km kaugusel asuva Xàtiva linnakese. Otsus ei tulnud päris taevast. Linna oli soovitanud Marianne ning ka üks turismiinfoleht oli koha valinud oma top 15 must see edetabelisse. Suureks plussiks oli muidugi ka see, et sinna saab rongiga.

Alustasime teekonda enne kella 12 Valencia Nord rongijaamast. Enne veel kui rongile saime, tekkis kerge tõrge piletiostuga. Masin, mille kaudu üritasime pileteid saada, ei tahtnud kuidagi kaarditehingut kinnitada. Ehmatasin alguses täitsa ära, sest masin võttis kaardi täies mahus sisse. Kui nüüd mingi jama peaks juhtuma, siis olen kaardist ka ilma. Õnneks see ikka reageeris cancel nupu peale. Proovisime teise masinaga ja sealt saime piletid kätte. Järgmine samm: rongiliiklussüsteemist arusaamine. Viimasel korral polnud me selles eriti edukad olnud. Platvorm, rongi nr., kõik olid selle ühe väikese pileti peal nii sassis kui vähegi olla saab. Seekord aga oleks ma nagu ilmutuse saanud. Kõik oli nii loogiline, siin lihtsalt ei saanud millegagi eksida. Oluliselt aitas seegi, et meil ei olnud kuhugi kiiret, sest olime jaama jõudnud ÕIGEL AJAL.

Esimesi juurviljaaedu, apelsinisalusid ja põlde nähes olin ma juba elevil. Lõpuks ometi saab linnast välja. Saab minna kuhugi, kus varem pole käinud. Saab näha päris Hispaaniat. Sõit Xàtivasse kestis umbes 50 minutit. Vahepeale jäi palju väikeseid ja väga põnevaid kohti, kus rong ka peatuse tegi. Xàtivasse jõudes oli ilm juba kergelt pilves, aga sadu ei paistnud küll kusagilt, nagu ilmateade oli tänaseks lubanud. Esimene asi, mida ma märkasin, oli see, et nii turismiinfo kui ka linna põhivaatamisväärsus, kindlus, olid selgelt viidatud. Eksimisvõimalus oli minimaalne. Tundub tobe, aga teades siin mõningaid teisi pueblosid, siis selle viitamisega on siinmail kohati raskusi. 

Võtsime sihi siis kindluse poole. Kindlus asus mõistagi mäe otsas ja tee sinna oli päris hea trenn. Läksime ikka läbi võpsiku nagu meile kombeks. Jõudsime kõigepealt mingi koopani ja siis päris järsku otseteed pidi sõiduteeni, mis ilusti kindluseni viis. Seda sama teed kõndisime me umbes tund aega, sest mida kõrgemale me ronisime, seda ilusamaks muutus vaade ning mida ilusamaks muutus vaade, seda tihedamini kulutasin ma oma kaamera päästikut. Ma arvan, et kindluseni jõudes oli mul juba oma 80 pilti tehtud. 

Kindlus on fantástico! Kompleks pole just eriti suur, kuid sellegi poolest võib seal tunde veeta. Vaated on lausa imelised, ühele poole jääb siis Xàtiva linnake ning teisele poole mäed. Ronimist on korralikult, aga see kõik on seda väärt. Kes siiakanti satub, soovitan külastada. Pärast kindluse külastamist hakkasime allapoole tulema ning kolasime mööda kitsaid tänavaid ringi, üritades söögikohta leida. Pühapäeviti pole see eriti lihtne, paljud kohad on lihtsalt kinni. Lõpuks otsustasime 100 Montaditose kasuks. Lihtne, kiire, odav, aga mis peamine, väga hispaanialik koht. Pärast seda põikasime läbi Llaollaost, sest mul tekkis vahvlisöömise isu. Kuna valik oli kirju, siis juhtus nii, et vahvlit ma lõpuks ikkagi ei võtnud, jäin klassikalise külmutatud jogurti juurde.

Endalegi kergeks üllatuseks, jõudsime täpselt planeeritud 18.53 rongile. Rahvast oli tunduvalt rohkem Valencia poole minemas. Kes kooli, kes tööle, kes Fallase möllu varakult tähistama. Valenciasse tagasi jõudes avanes juba tavapäraseks saav vaatepilt: tänavad rahvast täis, igal pool käib räme paugutamine ning keset Plaza de Ayuntamientot käis mingi karnevalilaadne asi. Kõigest sellest tuhisesime kiiruga läbi, sest täna enam ei jõua. Koju ära ja magama. Hasta pronto!