Laupäeva hommikul seadsin kiired sammud bussijaama poole. Poolel teel hüppas Eliis kampa ja algas tripp Albacete poole. Nagu me arvasime, siis algus oli järjekordselt veidike segane. Hispaania bussiliiklus pole paari aastaga muutunud. Jumal tänatud, et samal kellaajal rohkem kui kolm bussi ei läinud. Jama oli sama: väljuvate busside juurde ei olnud märgitud liininumbrit ning piletil ei olnud trükitud lõpp-peatust. Õnneks selgus aga bussi infotabloolt, et Sevillasse välja jõudev buss peatub muuseas ka Albacetes. Mõelda vaid... kuidas need inimesed, kes näiteks Xativasse või Almansasesse tahavad sõita, peaksid aru saama, missugune kolmest bussist sinna peaks minema. Aahh, sellest bussijamandusest võiks tunde ja lehekülgi jaurata, aga jätame selle hetkel sinnapaika. Meie saime bussile ja algas õnnelik ning vaadete poolest äge teekond Albacete poole. Üllatus-üllatus, buss jõudis täpselt kohale. Bussijaamast kesklinna saamisega probleeme ei tekkinud, orientatsioonivõime oli 100% ja siis hakkasid vaikselt kõiksugu tähelepanu hajutajad ilmuma. Poed, inimesed, loomad you name it. Tiirutasime siin ja seal ning lõpuks läksime natuke algsest sihtkohast mööda. Pole hullu, teeme uuesti. Vahepeal sattusime ühte väga ägedasse parki, mis meil niikuinii listis oli, aga milleni me pidime veidi hiljem jõudma. Pärast seda kalkuleerisime teekonna uuesti ja jõudsime hõlpsalt Pasaje Lodareseni, kus olid päris lahedad tee- ja kohvipoed. Kahjuks jõudsime sinna siesta ajal, seega lähemalt ei saanud neis kohtades uudistada. Seejärel kõndisime ringi kesklinnas, käisime uudses kohas nimega Vips söömas ning pärast seda jätkasime kultuuriminuteid katedraali platsil ning provintsi muuseumis. Mind lummas ilmselgelt arhitektuur, mis on tõesti tähelepanuväärne ning hoopis teistsugune kui Valencias. Päev möödus kiiresti ning natuke on kahju, et ei saanud linnas rohkem ringi uudistada. Aga ehk ühel päeval satub sinna veel...
0 comments:
Post a Comment