Viimane päev Baskimaal osutus kõige ootamatumaks. Jaa, me tõesti üllatame end igal sammul. Mõtlesime siis talitada Marianne soovituse järgi ja külastada viimasel päeval Pasajes de San Juani. Pidi väga maaliline pueblo olema, lausa mitu pueblot, mille vahel käib paat. Hea küll, aga kuidas sinna küll jõuda? Eliis oli interneedusest välja peilinud, et sinna minevat rong, peatuseni Pasaia. Kappasime siis hommikul (s.t päeval) rongijaama poole. Kui Pasaia, siis Pasaia. Ostsime muidugi kohe edasi-tagasi piletid. Sõit pidi ainult 7 minutit aega võtma ning sellest sugeneski minu pähe kahtlus... kas see rong sõidab väga kiiresti või on see koht väga lähedal. Õigeks kahtluseks osutus see viimane. See koht oli ikka väga lähedal. Põhimõtteliselt linna ääres, aga mitte päris. Pasaia tundub olevat üks barrio. No kurat ja mis nüüd?! Tõesõna, selleks momendiks oli minu unistus San Juanist õhku haihtunud. Tiirutasime siis veidike ringi selles barrios, et sõitu mitte raisku lasta ja hiljem mõtlesime kesklinna poole tagasi jalutada, ehk isegi mõnes baaris peatuse teha.

Teades aga meid, ei läinud asjad päris nii nagu eelnevalt kirjeldatud. Mingisugune imelik rahutus näris meie hingi. Kurat, viimane päev siin, San Juan, maaliline pueblo... Egas midagi, maksku mis maksab, me peame San Juani saama. Sinna minevat ju miskine buss ka. Enda peade ja kohalike abiga saimegi õige bussi peale, vist. See viis meid ikka nii kaugele ja kahtlasse kohta, et me kartsime jälle eksimust. Aga kui kohalikud ütlesid, siis järelikult ei saa me tõest eriti kaugel olla. Ennäe imet, ei olnudki! Siinkohal mainiks ära, et bussijuht võiks vabalt ka rallisõitja olla, sest see, kuidas ta kitsastel tänavatel kurvis, oli lihtsalt metsik. Jõudsime õigesse kohta, nii aga kuhu edasi? Väidetavalt pidi kuskilt paat üle viima kuhugi. Olgu, vaatame kuhu rahvas liigub ja läheme neile järele. Ja see toimib, see toimib alati! Mida rohkem me kõndisime, seda rohkem saime aru, et tegu on tõesti selle maalilise puebloga. Õhustik oli kuidagi keskaegne. Kitsad tänavad, kivimajad. Järgnesime rahvale ja jõudsimegi sinna, kust paadi peale saab. Ausalt öeldes oli see üks kõige lambikamaid kohalejõudmisi üldse. Ju siis nii pidigi minema. Teisele kaldale jõudes hakkasime kõndima mööda veeäärt. See jõudis ookeanini välja ja vot see vaade oli tõeline müstika. Selline tunne nagu oleks maailma lõpus. Leidsime mingid trepid ja otsustasime neist üles ronida, et paremaid pilte saada. Ronime ja ronime ning lõppu ei tule. Vaade läheb järjest ilusamaks. Ronime veel ja jõuame justkui mingisse vahepunkti, kus on toolid ja lauad. Istume, vaatame. Mina helistasin vahepeal isegi emale ja sain teada, et Eestis on muide 30 kraadi. Ok, siin on 23.

Vaade nähtud, pildid tehtud, mis edasi? Kas tagasi? Oo ei, sest mingi tee viis veelgi ülespoole. Me ei saa ju seda käimata jätta, võib-olla me ei satu siia enam kunagi. See tee viis välja autoteeni, mis oli minu jaoks täielik üllatus, sest ma arvasin, et siin mäekünkal peale paari matkaraja pole enam midagi. Märkasime ka teeviitasid: üks näitas majaka suunas, teine San Sebastiani ja kolmas tagasiteed Pasaiasse. San Sebastiani oli 6 km. Läksime ikkagi majaka suunas, pidi 500 m pärast tulema. Nojah, minu arvates oli see ikka rohkem kui 500 m. Majaka juures olid jälle mingid viidad. Tundus, et need tähistasid erinevaid matkaradu ja üks neist näitas juhuslikult ka San Sebastiani poole, 5,4 km. Tegime veel Eliisiga nalja, et huvitav, kes meist selle veel ette võtaks. Aga nagu meie naljadega ikka, saavad nad kahjuks või õnneks, vähemal või suuremal määral teoks. Milleks minna 1,3 km tagasi, sõita paadiga ning siis bussiga linna, kui saab jalutada väidetavalt San Sebastiani suunas 5,4 km mööda metsi ja mägist metsarada. Ma isegi ei tea, kust või kes täpselt selle hullu mõtte peale tuli. Kuidas kurat me selle veel läbi tegime?! See oli üks kõige hullemaid ja samas kõige ägedamaid ideid üldse. Egas päris iga päev ei kõnni osa Camino de Santiago palverännakuteest, nagu lõpuks selgus. Eriti veel miniseeliku ja sandaalidega nagu Eliis. Veevarud olid ka nibin-nabin.

See rada ei olnud üldse kerge, viis meid läbi mingi džunglit meenutava metsa ja siis tuli jälle päris ranniku äärde välja, kust oli näha täiesti uskumatut loodust. Ookeanilained löömas vastu kaljusid... Madre mia! Ja kuna see oli mägedes, siis põhimõtteliselt vahepeal pidime üles rühkima üsna järsku teerada ja vastupidi, laskuma üsna järsult kulgevast rajast (core muscles workout). Eriti lahe oli veel see, et rada jõudiski San Sebastiani välja ja veel meie hosteli lähedale. Me skippisime kõik trepid ja tõusud. Vot see on tase. Kokkuvõttes võib öelda, et San Sebastianis oli tore. Siin on olemas kõik, mis muudavad ühe linna maagiliseks: mäed, meri, isegi jõgi! Igatahes soovitame ka kõigil teistel tulla siia ronima ;)

Meenutusi San Sebastianist...

Kohalejõudmisega nagu alati oli selline kahtlane tunne, sest nagu me google'st vaatasime, ei viinud täpselt hostelini mitte ükski transport. Kui takso välja arvata. No kus pärapõrgus see küll on! Muide, Santanderi lennujaama jäi San Sebastiani minev buss tervelt 20 minutit hiljaks. Aga kas selle üle tasub üldse imestada? Tegemist on siiski Hispaaniaga. Kartsime, et see lööb meie plaanid täitsa sassi, sest linnaliinibussid ei sõida ka ju igavesti. Ma ei tea mis imevägi meid küll nii rahulikuks ja mõistlikuks muudab isegi kui olukord juba kerge paanika järele karjub. Küll saab, küll kuidagi ikka saab, kõlab meie moto.

Ja enamasti ta nii ka on. Leidsime õige bussipeatuse õnneks kiiresti üles ja jõudsime viimase bussi peale, mis meid tõele lähemale viis. Sealt edasi oli ainult takso teema, sest väljas oli juba pime ja suure tõenäosusega tuli meil kuhugi mäkke ronida. Takso tellimisega tulid jällegi omad raskused, sest vastuvõtja ei saanud aru, kuhu ta takso saatma peab ja mina jällegi kahtlesin kas ta üldse hispaania keeles rääkis. Seejärel proovis Eliis, sai ühendust, info edastatud, mille peale vastati: vale, gracias, adios. Tundub, et baskid pole eriti pika jutu mehed. Kahtlesime, kas see ikka oli takso number, tuleb ta üldse kohale? ...sest Eliisi jutu järgi tundus vastuvõtja kuidagi pilves häälega olevat. Mis meil muud üle jääb kui oodata ja vaadata. Möödus vist 10 minutit ja meie kaarik saabuski. Juht oli asjalik, sõbralik ja rääkis inglise keelt! See sõit oli üks lõputu tiirutamine, keerutamine ja kurvitamine. Mnjaa, ja lõpuks olimegi omadega mäe otsas, nagu mina pean ikka olema. Pärast seda sujus kõik üsna ladusalt. Hostel oli kena ja meie toast avanes suht amazing vaade alla linnale. Mida sa hing veel tahad...

Nalja hakkas saama järgmisel päeval. Kuidas küll alla saada nii et me ikka otse ja kindlasti mitte ringiga ei läheks? Hosteli administaator joonistas meile kaardi peale mingid salakäigud-lõikamised, mis teed tunduvalt pidid lühendama. Tõsi, lühendasid, aga mis hinnaga? Seda saime tunda järgmisel päeval, kui säärelihased kahtlaselt kanged olid. Donostias ei saa teisiti: tuleb olla valmis ronima selliseid tõuse, et võtab esiti silme eest mustaks. Isegi mäest allaronimine oli katsumus. Trepid, trepid, trepid; tõusud, tõusud, tõusud. Ja ma siiralt imestan kui visad hinged me oleme. Päris intensiivne trenninädal ikka. Need vaated on seda muidugi väärt.

Hostelist linna viivad teed meenutasid džunglit ja endalegi üllatuseks Eestit. Kuidagi roheline oli kõik ja niiske ja kollased lehed langesid puudelt... Nagu Eesti sügis. Temperatuurgi oli sarnane. Esimesel päeval jalutasime vanalinnas, käisime Monte Urgullil ja promeneerisime jõe ääres. Ja otseloomulikult sai käidud ka kõige kaugemas toidupoes. See tee toidukottidega sinna mäkke oli pehmelt öeldes metsik. Mind päästis natuke see Liiva tänava tõus, mida ma neli aastat järjepidevalt kooli minnes ja tulles käinud olin.

Teisel päeval võtsime ette rannapromenaadi. Üritasime ka diagonaallõiget läbi barrio'te hostelini teha, aga see ei õnnestunud eriti, sest Donostias ei ole sirgeid teid, on käänulised ja mägised. Sattusime teise linna otsa ja kuradima hea, et sattusime, sest nägime üht täiega ägedat elamurajooni. Ja siis üritasime teatud treppe ja tõuse vältida ning otsustasime miks-küll-minna-otse-kui-saab-ka-ringiga idee kasuks. Jällegi ei pidanud me pettuma, sest rajoon oli armas ja vaated imelised. Tee oli ka veidike kergem, kuigi pikem.

Kõige seiklusrikkamaks võib pidada kolmandat päeva. Müstika. Kuid sellest ja teistel teemadel juba järgmises postituses ;)

Vete a la mierda, Andrei! 84/EUR öö ja wifi ei ole hinnas!!? Vaata seda linna!

Ehk siis jõudsin, tähendab jõudsime 24ndal Benidormi. Hommik algas rahulikult, ärkasin isegi enne kella. Jõin rahulikult kohvi ja pakkisin viimased asjad. Ja niipea kui me uksest välja astusime, hakkas jant pihta. Läksime metrooga bussijaama, ainult et vales suunas. Minu loll järjekindlus on imetlusväärne. Nägin, et metroo tuleb, number on õige ja tahtsin kohe peale minna. Tühja sellest, et Eliis karjus järele, et see on vale suund. Mis tal vaesekesel teha, tuleb ikka ullikesega kaasa minna ja talle kinnitada, et Mailis, por Dios, SEE ON VALE SUUND. ...aga ma ju ütlesin: "Lähme ikkagi peale." Kuhugi see ju ikka läheb. Katse-eksitus-meetodit ei tasu muidugi siis proovida, kui aeg peale pressib. Sagunto rongile hüppamine toimis küll nii, kuigi meil ei olnud õrna aimugi, kas see rong üldse seal peatub või põrutab otse Barcelonasse. Mida see viga tähendas? Tähendas seda, et transbordo-järgmise liini peale me ei jõua või kui taevas meile ja meie plaanidele armuline on, siis jõuame. Jooksime nagu segased kohvritega ringi, ikka ja ainult treppidest ülespoole. Ning mis kõige uskumatum, me ikkagi jõudsime!

See ei ole veel kaugeltki kõik. Järgmine trall hakkas pihta bussijaamas. Tüüpiline Hispaania: sihtkohta läheb samal kellaajal mitu bussi, aga marsruudi numbrit ei ole märgitud, st seda ei eksisteerigi ja tea, kas hakkabki eksisteerima. Milleks teha elu liiga lihtsaks? Nii me siis jooksimegi kahe erineva bussi vahet, mis Benidormist pidid läbi minema. Esimesel korral oleks meid äärepealt vale bussi peale pandud, aga õnneks, ma rõhutan, õ n n e k s oli bussijuhil nii palju oidu, et ta märkas vaadata localizadori (pileti number) ja meile öelda, et me oleme ikka teise-bussi-rahvas. Meie bussi juht oli üsna pohhui vend. Vahtis ülbelt ja eriti aeglaselt neid localizadore ja paigutaski nii enda bussi valed inimesed. Ja mida s e e tähendas? Tähendas seda, et rahvas muutus rahutuks, sest inimesi oli rohkem kui kohti. Nii see väljasõit 10 minutit hilineski. Kuid ka see ei ole veel kõik. Poole tee peal otsustati 20-minutiline paus teha. Ja nii, et kogu rahvas pidi bussist välja minema. Me hilineme 10 minutit väljasõiduga, aga teeme siis 20-minutilise suitsupausi veel peale??! Hispaania ei väsi mind üllatamast.

Õnneks ei olnud meil kiire ning hilinemine Benidormi ei põhjustanud meile erilisi kannatusi. Muidugi, egas need tulemata jäänud. Kannatused algasid siis, kui meil tuli hakkata liikuma apartmendini. Teadsime aadressi, aga mitte eriti täpselt seda, kuidas sinna saada. 2,4 km pärast meie, Põhjamaa naised, mingit taksot küll võtma ei hakka. Ütleme nii, et minu enda loogika polnud ka kõige tugevam tol päeval. Uitamine võttis nii mõnegi viivu 35-kraadises kuumuses, 9-faktorilise intensiivsusega päikese käes. Siinkohal tasuks mainida, et just tol päeval ei pannud ma päikesekreemi enne väljaminekut peale. Eks tulemus oli õhtul näha. Aga suva see ekslemine, tühja sest bussidraamast, lõpuks jõudsime ikkagi kohale. Apartment oli keskmiselt kena. Rõduga, kus ühel pool võis näha Vahemerd ja teisel pool mägede taha loojuvat päikest. Kokkuvõttes ei läinud väga kehvasti. Ja õhtul ootas meid juba festivalimelu ja Kasabian...

Veevalaja kannatus on pikk ehk et alles pärast viit ööd üle keskmise rahutut und tegin ma järelduse, et tuba, kus mina praegu resideerun, peab olema neetud ja kolisin elutuppa kitsale lühikesele ebamugavale diivanile tänavamüra kätte magama. Palju parem oli. Nüüd ma ei ole enam hommikuti grumpy cat, kes nurgas vaikselt kohvi lürbib ja Muse'i kuulab. Aga siiski luulevormis mälestus neist deliirilistest öödest:

deliiriline öö
nagu Raphael Gualazzi reaalsus ja fantaasia
mis kipuvad segamini minema
kumb on kumb
ja kellele loetakse hommikul kell 8
unejuttu
kuumas Valencias
lumesaju käes (!?)

(16/7/2015)

*

Õhtud mööduvad siin nostalgilise muusika taustal maailma asju arutades. Kui paremini ei teaks, võiks arvata, et oleme siin lõunamaal mingit sorti üksikute südamete klubi asutanud. Või noh, ma küll ei tea täpselt, mida arvavad naabrid, kelle aknast voolab sisse Jaak Joalat ja Jaagup Kreemi (või siis nende jaoks mida-iganes mis-iganes-keeles). Meenutasime siin vana head kevadet ja täiesti juhuslikult (?) avastasime, et Zavoodil on galeegikeelne kodulehekülg. Hispaaniakeelne on ka, aga galeegikeelse kõrval ei ületa see uudistekünnist (hää küll, just ületas, sest ma ikkagi mainisin selle ära). Kodulehekülge pole keegi vist 13 aastat küll uuendanud, aga mõte loeb. Chicadel on siin aega ka kohalik Zavood üles otsida või ise asutada, aga mina olen selleks ajaks ilmselt juba päristehases. Igatahes panin ka selle nostalgiakillu paberile:

ood zavoodile, hispaania-eri

ja võõral maal karamellis supeldes
meenus üks märksa kodusem urgas
mille kodulehel on galeegikeelne versioon
mingil põhjusel
ja saku on ice maksis 18 krooni
aastal 2002
kevad sai läbi
aga sügis on alles ees

(18/7/2015)

*
nüüd ausõna viimased read ja siis läheme ja sulpsame juba Vahemere lainetesse!

ta istus Turias
(jões)
ja jõi Turiat
(õlut)
sest miski pole juhuslik
kõrval üritas põõsast tükkideks hakkida
hüsteeriline kuldnokk
lendas mulda lendas lehti
lõhnasid männid
ja kõik kuus meelt
vallutas mälestus hoopis teistest aegadest

(19/7/2015)

veel märksõnu: taaskohtumised, deliirium, blogi template'id, tooge mulle palun oliive, karamell, dilemmad, Saturn, ümmargused jalad, blogi template'id vol.2

Meie kohalik külmkapp on apparently mõeldud vedela lämmastiku hoidmiseks, sest nii 47-kraadine aniisiviin kui ka 37,5-kraadine rumm olid mõlemad jääs. Muidugi meid, vanu nõukogude magudega eestlannasid (v.a Mailis, kes vihkab nii aniisi kui ka viina) see ei takistanud. Paljalt on päris rõve juua seda, kuigi Marianne, tubli hing, sai sellega hakkama. Mina lisasin Mercadona koolat ja sidrunimahla (geniaalne lisand kokteilide mahendamiseks) ning peab tunnistama, et täitsa maitsev on. Aga nagu ütles Mailis, peavad bulgaarlannad olema "tough bitches", sest selle talumiseks peab tõesti olema raudne magu.

Hispaanias on jätkuvalt odav juua. 0,7 l viin või liitrine rumm on vastavalt 4,30 ja 5,95 eurot ning 4 liitrit koka või fanta moodi jooki saab kahe euroga. Mu ema juba süüdistaski mind selles, et tulin Hispaaniasse ainult sellepärast, et odavalt juua.

Päris nii muidugi ei ole, sest jätkuvalt olen Valenciast (ja Hispaaniast) lummatud. Arhitektuur, fauna, valgus, õhk, Turia, nostalgia. Nostalgia tabab mind ikka igal nurgal, mingid eri tunded kerkivad esile. Viis kuud siin elada oli minu jaoks ikkagi üsna pikk aeg ja samas nii lühike, sest see linn tõesti kasvab nii külge. Lihtsalt käid ringi, imetled linna ja mõtled, miks kuradi pärast Valencia nii ilus peab olema.

Hasta luego.

Bona tarda Valenciast!

Õhk: 32 kraadi
Vesi: 27 kraadi
Päike: 72 kraadi
Bulgaarlaste käest ostetud aniisiviin: 47 kraadi


Lufthansa pani mind kirjutama peaaegu et luuletsükli tasuta kohvist ja kõrgel õhus filosofeerima sügavatel teemadel. Saksamaa vajus aegamisi pimedusse ja päikeseloojangu kohal valgustasid mõttelendu Veenus ja Jupiter. Kõik sujus saksa täpsusega ja ma isegi ei pidanud oma esimest ööd vanas kodulinnas veetma palmi all, kuigi ka selle variandiga olin ma põhimõtteliselt arvestanud. Meenutasin sõpru, tuttavaid ja Tuglaseid, kes on öö veetnud näiteks Napolis tänaval või Saguntos laimiistanduses ja mõtlesin, et mina ei ole ju kehvem. Senised kaks päeva on möödunud nostalgialainel... vanade lõhnade ja maitsetega taasharjudes... kuumusega taasharjudes... ja seda, et me elame ikkagi eriti füüsilises maailmas, meenutasid kohe esimese päevaga villi kõnnitud jalad ja kaks uhiuut pastakat, mis mõlemad otsustasid sussid püsti visata. Eesti pastakatele kas ei meeldi lõunamaa palavus või siis oli see vihje, et tuleb tulla külalisblogipostitust kirjutama, mitte nurgas paberpäevikut täita. Vanadest lõhnadest ja maitsetest niipalju, et ma ilmselt ajan järgmised nädal aega endale võileibu näost sisse ja joon vana lemmikut Mercadona lahustuvat kohvi (sorry, kohvigurmaanidest sõbrad, ärge ära minestage). Turia männid lõhnavad endiselt imeliselt.

Mõlemad ööd on möödunud üle keskmise deliiriliselt. Unenägu ja tegelikkus segunevad, ihu kleepub nagu karamell ja esimesel ööl nägin ma unes (või oli see siis ilmsi...), et patiosse sajab sisse ehtsat lund.

*
(alustatud kodus, lõpetatud bussis teel lennujaama)

pea mõtteid täis
ja pulki
horisontaalis, vertikaalis ja diagonaalis
umbes nagu bingo lotos
täna ongi kolmapäev
õhtuks on pilet ostetud
nii bingo loto kui ka lufthansa
alumiiniumlinnud viivad mu lõunamaale
oma sulgede vahel
sinna, kus päike käib kõrgemalt
ega piirdu pööripäeval vaid õnnetu 55 kraadiga
mind kutsuvad Turia männid
Vahemere sool
mälestused ammu möödunud aegadest
aga mõned asjad ei möödu kunagi
mõned asjad on igavesed
sõbrad ja tinto de verano

(15/7/2015)

*
(ood lufthansale)

tasuta toit
tasuta kohv
tasuta silmailu
tõsi, ilmselt olen ma kõik selle
mitmekordselt kinni maksnud
aga airbalticus tahetakse kõigi nende asjade eest
veel eraldi latte juurde

(15/7/2015)


senised märksõnad: lufthansa, tasuta kohv, järgmine kord puhka eestis, too stjuuard seal lennul, Valencia metroo noored kuked, kraanivesi lõhnab nagu horchata või Laagna Gümnaasiumi bassein, Coldplay, new moon, kuvähis, kuumavärinad, mis see oli siin enne ka või, vaesed jalad, see vist oli värvitamm, tinto de verano

hggagakg
gögjaölgjg
gagagdgmdkg
gdalkgdakngkdg
lagkdngndkg'dglgn
snkfbkfnblsknbs