Vaikus enne...

Tuleb tunnistada, et viimasel paaril nädalal pole midagi peadpööritavat juhtunud. Sellest ka vaikus. Igal vabal hetkel olen mööda linna ringi kolanud ja uusi kohti, nurgataguseid avastanud. Siin-seal olen pilte teinud, kuid pigem olen selles vallas isegi tagasihoidlik olnud. Tõelised turistikad, lausa telefoniga tehtud! Sõbrapäeval jalutasin vähe pikemat aega Turias ja sain vist selle aasta esimese kergema päikesepõletuse. Veebruarikuus, not bad. Tegelikult on kõige kummalisemal ajal saadud päikesepõletuse kohaks olnud kodulinn Tartu ja ajaks jaanuarikuu. Nii et, Valencia, üllata mind veel. Eile käisin linnajaos, kus me Eliisiga esimese Valencia-Barcelona tripi ajal elasime. Head mälestused tulid meelde. Avastasin, et tänavakunsti on sinnakanti juurde tekkinud. Muidu oli kõik sama nagu kolm aastat tagasi. Täna avastasin rannarajooni. Ilm ei olnud kõige parem, kuidagi tuuline oli ja eriti kaua ma seal ei passinud. Rand oli nukralt tühi, üksnes rannarestoranid/kohvikud oli rahvast pungil täis. Malvarosa tundus päevasel ajal täiesti läbitav barrio, õhtul ei tahaks võib-olla sinna ära eksida.

 

Kooliga on õnneks kõik korras, sain need õppeained, mille endale välja valisin. Isemoodi tripp tuli ette võtta selleks, et registreerimistasu õiges pangakontoris ära maksta. Väidetavalt pidi seda maksta saama põhimõtteliselt igas suurema panga harukontoris. Mulle anti isegi kaart kõige lähemal asuva kontoriga! Otsustasin aga oma tänaval asuva panga kontorisse minna (Santander, sama mida ülikoolis soovitati), ootasin seal umbes kümme minuti ja kui arvega tellerini jõudsin, tegin viimane eriti imeliku näo pähe ja ütles, et tema sellega ei tegele. Fuck, kes siis ja kus tegeleb. Nii närvi ma muidugi ei läinud, et oleks seal mingit sorti stseeni teinud. Üritasin siis leida üles selle kontori, mis kaardi peal on, ning see osutus oodatust keerulisemaks. Käisin õigest kohast mitu korda mööda, sest kontorini pääsemiseks tuli minna läbi mingi suvalise eriti kitsa vahekäigu. Vahekäik viis psühholoogiateaduskonna siseõueni ja seal see Santanderi punane logo mulle vastu vaataski. Ootasin jälle kümme minutit ja kui jutule sain, siis ohkas teller sügavalt ja asus kuidagi pettunud/tülpinud näoga mulle üliõpilaskaarti vorpima. Aa arve sain makstud, see on põhiline.

Järgmiseks nädalavahetuseks pole plaanid veel päris paigas, aga tekkis mõte Valenciast välja sõita ning külastada mingit eriti lahedat pueblot. Eks näis...


Hasta pronto!