Kanepisuitsu ja röstsaia kummaline lõhnasegu annab tunnistust vaid ühest – oled jõudnud Hispaaniasse. Just niimoodi lõhnas hommikune Valencia tol päeval kui ma käisin ühte potentsiaalsetest korteritest vaatamas. See oli teine korter teisel Hispaanias viibimise päeval. Asukohaks Ruzafa, linna nooblim barrio oma boheemlaslike kohvikute, kunstipoodide ja turuga. Sealne atmosfäär hakkas mulle kohe meeldima, tekkis suht kodune tunne. Kõigil oli miskit teha, kes transportis kappe, kes kihutas toidupoodi ning ilmselt läks keegi tööle ka. Siiski leidus ka niisama olejaid, kes kohvikutes karget hommikupäikest ja sigaretti nautisid. Jõudsin oodatust varem kohale, sest olin arvestanud sellega, et Google Maps võib mind, kes teab kuhu eksitada. Ta võib olla sinu parim ja halvim sõber. Ausõna. Eelmisel päeval oli ta olnud see viimane.

Jõudsin Valenciasse esmaspäeva keskpäeval ja mul oli kõik viimse detailini planeeritud. Lennujaamast metroo peale, Estación de Nordis maha, maa peale ja sealsamas see hostel ongi. Reaalsus oli ilmselgelt teistsugune. Metroo peale sain ja õiges kohas tulin maha ka. Suure vaevaga sain ka oma kohvritega Xàtiva taevatrepist maapeale, aga hostelit ma ei leidnud. Seal, kus ta kaardi järgi olema pidi… seda ei olnud. Nii ma siis tegin mõned tiirud ümber rongijaama ja tahtsin juba vanalinna poole hakata minema. Ka kohalik politsei vaatas minu jõupingutusi nukra näoga pealt. Võiks ju minna abi küsima, aga ei. Pärast tunniajast tiirutamist jõudsin kohale. See oli sealsamas, ma olin sellest mitu korda mööda kõndinud. Aga Google Maps näitas ikkagi valesti ning mina ei ole loll. Räigelt kahju, et selles hostelis lifti ei olnud. Teisalt, sel päeval sai ikka korralikult jõutrenni tehtud. Tund hingetõmbeaega ja juba jooksingi esimest korterit vaatama. See asus Benimacletis, jällegi heas linnajaos, mida suuremalt jaolt asustavad üliõpilased, sest see on campuste lähedal. Tulen taaskord õiges peatuses maha, jõuan maa peale, kõnnin isegi õiges suunas ja siis… ei jõua kohale. Tuleb välja, et kõndisin täiesti valele poole, kuigi kaart seda suunda näitas. Kell tiksus ja mul ei jäänud muud üle, kui lülitada andmerändlus sisse, viimane asi, mida ma välismaal teeks. No vot, siis saingi teada, et ma olin täiesti valele poole kõndinud. Panin täiskäigu sisse ja kõndisin tagasi ning leidsin lõpuks õige kortermaja üles. Maja ees tegi üks pikajuukseline 50ndates naine suitsu. Nähes minu segast ringivahtimist, astus ta juurde ja küsis, kas mina olen see, kes tuli korterit vaatama. Sí, sí, sí. Victoria oli täiega äge, rääkis maast ja ilmast, oma pojast ja Hispaania keerulisest majandusolukorrast ning peale selle näitas korterit ka. Korter mulle nii väga ei meeldinud ja Benimacleti encantole ma ka pihta ei saanud, aga eks lähen teen seal ikka teise tiiru veel.

Tulles tagasi aga teise korteri juurde, siis tol päeval oli Google Maps mu parim sõber. Leidsin korteri hõlpsasti üles ning kuna mul oli aega, siis tuuseldasin veidike Ruzafas ringi. Jõudsin ära käia Ruzafa turul, mis on omaette vaatamisväärsus. Mis värvid, mis lõhnad, mis inimesed! Seda kõike oli nii tohutult põnev jälgida ja mul oli kahju, et ma ei olnud oma kaamerat kaasa võtnud. Ma olin seal täielik võõrkeha. Kõik olid sinna ikka asja pärast tulnud, aga mina lihtsalt vahtisin suurte silmadega ringi ja naersin omaette. Ringike tehtud, tulin kortermaja juurde tagasi ja peagi sain majja sisse. Korteris olid end päev enne minu tulekut sisse seadnud ühed poola üliõpilased. Toredad inimesed. Tutvustasid korterit, viskasid nalja ja üritasid mulle seletada, kuidas see korteri reserveerimise süsteem läbi mingisuguse portaali toimib. Mulle jäi silma habitación azul, sinine tuba, mis tundus olevat kujundatud lastetoaks. Sisetuba, millel oli ühendus patioga. Korter oli kahtlemata kena ja tugeva plusspunkti andis juurde asukoht. Tühja sellest, et see ülikoolist natuke kaugemal asus. Peale seda käiku teadsin ma, et otsustamine läheb raskeks. Osalt sellepärast, et Ruzafa oma oli osutunud üllatavalt meeldivaks ning teisalt sellepärast, et ma olen Kaalud.

Nagu olin piltide pealt näinud, siis kolmas korter oli fantastiline. Minu teaduskonna hoonest ümber nurga tulla, heas linnajaos, Turiale ja kesklinnale lähedal. Heaks eeliseks teistega võrreldes oli siin ka konditsioneeri olemasolu. Korter on hiljuti renoveeritud, kõik asjad täiesti uued. Hosteli tagasi jõudes olin ma täielikus segaduses. Järgmisel päeval olen ma tänaval, seega korter tuleb nüüd kohe ära valida, aga milline?? Vahepeal oli teise korteri agent Jaime saatnud mulle veel ühe pakkumise. Piltide järgi täitsa okei korter, tuba paistis kõikidest seni nähtudest olevat kõige suurem ja asukoht oli Ruzafa oma lähedal. Õhtul kella kuue paiku seadsin sammud Gran Viasse. Kohale jõuda oli keskmiselt keeruline, sest väljas oli juba pime. Sain hakkama, aga jäin raskelt hiljaks. Kuigi ma kahtlen, kas hispaanlaste mõistes see üldse hilinemine on. Nende puhul on hea ka siis, kui üldse kohale ilmud. Nii kui uksekella andsin, teadsin, et seda korterit ma ei vali. Aga lähen vaatan ta ikkagi üle, ajan elanikega juttu jne. Miinuseks oli siin see, et tuba vabaneb alles 1. veebruaril ja mul ei ole nii kaua aega oodata.

Sõelale jäi seega kaks väga vinget korterit. Otsustasin esimeseks eelistuseks valida ikkagi koolile lähemal asuva. Kirjutasin tüdrukule, kes mulle korterit näidanud oli ja jäin ootama. Ja ootama. Kerges paanikas hakkasin juba teise korteri reserveeringut vaatama, sest no kurat teab, mis siit tulla võib või tulemata võib jääda. Kuskil kesköö paiku sain siis vastuse ning järgmisel päeval sõitsin kõikide oma asjadega väga kunstilise nimega tänavale. Kolitud. Võrreldes eelmise korraga oli kogu see protsess üsna lihtne, melodraamata, võiks isegi öelda, et igav. Kerget närvipinget lisas üksnes see, et korter tuli leida suhteliselt kiiresti. Samas, mida siin ikka ringi vahtida, eeltöö oli ju tehtud.

Reedel toimus ülikoolis välisüliõpilaste vastuvõtt ja infotund. Sain hunniku materjale selle kohta, kuidas siin linnas ellu jääda. Mitu kaarti, erinevaid juhiseid ülikooli protseduuride kohta ja isegi pastaka. Alguses läheb siin natuke vehklemiseks, sest korraga on vaja nii palju asju meelde jätta ja ära teha, kuid pärast immatrikuleerimist peaks kõik paika loksuma. Möll läheb lahti homsest, mil ma üritan nii paljudesse huvipakkuvatesse tundidesse jõuda kui võimalik ning siis jääb mul üle ainult loota, et immatrikuleerimise päeval on top 3 ainetesse veel vabu kohti.

Esimene nädal on õnnelikult üle elatud, jään huviga ootama järgnevat viite kuud.

Hasta pronto!