Laupäeva hommikul seadsin kiired sammud bussijaama poole. Poolel teel hüppas Eliis kampa ja algas tripp Albacete poole. Nagu me arvasime, siis algus oli järjekordselt veidike segane. Hispaania bussiliiklus pole paari aastaga muutunud. Jumal tänatud, et samal kellaajal rohkem kui kolm bussi ei läinud. Jama oli sama: väljuvate busside juurde ei olnud märgitud liininumbrit ning piletil ei olnud trükitud lõpp-peatust. Õnneks selgus aga bussi infotabloolt, et Sevillasse välja jõudev buss peatub muuseas ka Albacetes. Mõelda vaid... kuidas need inimesed, kes näiteks Xativasse või Almansasesse tahavad sõita, peaksid aru saama, missugune kolmest bussist sinna peaks minema. Aahh, sellest bussijamandusest võiks tunde ja lehekülgi jaurata, aga jätame selle hetkel sinnapaika. Meie saime bussile ja algas õnnelik ning vaadete poolest äge teekond Albacete poole. Üllatus-üllatus, buss jõudis täpselt kohale. Bussijaamast kesklinna saamisega probleeme ei tekkinud, orientatsioonivõime oli 100% ja siis hakkasid vaikselt kõiksugu tähelepanu hajutajad ilmuma. Poed, inimesed, loomad you name it. Tiirutasime siin ja seal ning lõpuks läksime natuke algsest sihtkohast mööda. Pole hullu, teeme uuesti. Vahepeal sattusime ühte väga ägedasse parki, mis meil niikuinii listis oli, aga milleni me pidime veidi hiljem jõudma. Pärast seda kalkuleerisime teekonna uuesti ja jõudsime hõlpsalt Pasaje Lodareseni, kus olid päris lahedad tee- ja kohvipoed. Kahjuks jõudsime sinna siesta ajal, seega lähemalt ei saanud neis kohtades uudistada. Seejärel kõndisime ringi kesklinnas, käisime uudses kohas nimega Vips söömas ning pärast seda jätkasime kultuuriminuteid katedraali platsil ning provintsi muuseumis. Mind lummas ilmselgelt arhitektuur, mis on tõesti tähelepanuväärne ning hoopis teistsugune kui Valencias. Päev möödus kiiresti ning natuke on kahju, et ei saanud linnas rohkem ringi uudistada. Aga ehk ühel päeval satub sinna veel...

Taaskord katsetasime videovärgindusega... oo, arhitektuur!

Väikese viivitusega, kuid parem hilja kui mitte kunagi jõuab siia Utieli tripp. Käisime Eliisiga selles väikelinnas teisipäeval. Ühtlasi katsetasime filmimise värki, mis tuli maksimaalselt lihtne ja 100% ehe. Mis täpsemalt juhtus ning kuidas kõik välja tuli näete siit:

Fallas on selleks korraks läbi ja meie ka. Eelmine nädal oli päris intensiivne. Pärast Culleras käiku läkski ametlik Fallase möll lahti ja kuna me olime esimest korda sellel ajal Valencias, siis tahtsime nii paljudest üritustest kui võimalik osa saada. Fallas on siis pidustused, mida peetakse märtsi keskel Valencias ja kogu comunidad'is. Põhimõtteliselt võiks seda näha kevadpidustusena ja mina isiklikult tõmban siin paralleele meie 30. aprilli ja 1. mai tähistamisega. Fallase ajal tehakse erineva suurusega kujusid, mis pidustuste lõpus ära põletatakse. Samuti toimuvad linnas erinevad pürotehnilised etendused (Mascletà, La Nit del Foc, ilutulestik igal päeval). Kuigi ametlikud pidustuste päevad on 15-19. märtsini, siis tegelikkuses hakkab linn elavnema juba veebruari lõpus La Cridaga (veebruari viimane pühapäev), mil hooaeg kuulutatakse linnapea poolt avatuks. 

Päris kõikidele üritustele me siiski ei jõudnud, sest neid oli üle linna piisavalt. Käisime igal õhtul ilutulestikku vaatamas, mis oli tõsiselt võimas. Nagu oleks uus aasta uuesti alanud ja mitu korda. Ja minu jaoks ta ka nii oli. Alles kevade algusega olen ma kuidagi uue hoo sisse saanud. Reedel tegime ootamatu tripi Gandiasse, sest üks sõbranna eelmise Erasmuse ajast oli ka siia tulnud. Laupäeval ja pühapäeval jooksime mööda linna ringi. Põhiliselt Ruzafa linnaosas, kus oli valgusshow ja põhilised fallased. Rahvast oli metsikult palju. Tänavad olid täidetud muusikaga ning igal pool olid üles seatud tänavasöögi putkad. Proovisime siis ka churros con chocolate't, mis on endiselt ülimagusad ning mida tavapäeval väga hea meelega ei sööks. Mina otsustasin proovida ka papanazot, suurt küpsetatud kartulit, mille sisse on pandud erinevad salati, kastmed ja liha. Vot see oli täiega hea. Kuna ma päris mitu päeva ka vahvleid olin seiranud, siis proovisime ka need viimasel päeval ära. Täielik food coma.

 

Ning kui kõik need ringijooksmised ja avastamised olid tehtud, läksime oma lemmikfallase juurde ning jäime ootama, millal talle siis tuli otsa pannakse ning missugused on rahva emotsioonid. Oodata tuli päris pikalt ning suureks üllatuseks oli rakendatud vähe karmimaid turvameetmeid: fallasele ei saanud väga lähedale ning kohale oli kutsutud tuletõrje. Fallased on umbes sama kõrged kui majad ning need on ehitatud keset tänavaid, elamute lähedale. Mõtlesime küll imestusega, et kuidas sellist asja kontrollida annab ning mitu inimest on aastate jooksul selle möllu tõttu viga saanud (rahvas võib vabalt osta igasuguseid pürotehnilisi vahendeid ning enamasti pistetakse ka neile tuli otsa keset rahvamassi).

Kui siis lõpuks fallasele tuli otsa pandi, läks rahvas pöördesse. Põlemist tuli vaadati umbes pool tundi. Iga kord kui mingi tükk konstruktsioonist ära kukkus, oli kuulda rõõmuhüüdeid. Omamoodi kogemus, alguses ei saanud väga pihta, aga erinevatel üritustel käimisega hakkasin mina küll tundma ennast osana pidustustest. Kujudega nähakse palju vaeva, pole päris nii nagu meil, et ajame vana prahi kokku ja teeme lõket. Päris kahju oli tegelikult näha seda põlemas.

Taastame hetkel siis jõuvarusid, sest mõned seiklused on veel ees. Utieli postitus tuleb peagi ;) Hasta pronto!

Esimesi sõnu siia ritta seades, tean ma kui raskeks osutub see ülesanne võtta kokku teisipäevast trippi. Kõik plaanipärased asjad said tehtud ning enamgi veel. Müttasime ringi Culleras, linnakeses, mis asub umbes 35 km Valenciast. Ka sinna läksime rongiga.

Culleras maha tulles, saime üsna pea teada, mida tähendab see kui suunaviidad on ikka väga ekslikud. Peatus asub linna ääres ning põhivaatamisväärsusteni on sealt ikka natuke maad, 2 km. Rand jääb veel kaugemale. Esimeseks sihiks oli ronida mäkke ning ära näha castillo. Pole olemas Hispaania linna castillota ning pole trippi, kus me seda ei külastaks. Alguses läks kõik veidike kahtlaselt. Läksime üle silla ja sattusime väga perifeeriasse, aga kuna nägime kohe järgmist silda, siis otsustasime kahtlast teed jätkata ning seejärel tagasi õigele poolele minna. Veidike sai ekseldud ka mööda kitsaid tänavaid. Kaarti meil ei olnud, seega läksime pigem sisetunde peale edasi. Kui väga siin ikka eksida saab. Peagi leidsimegi mingi tee, kus nägime treppe, mis ülespoole viisid. Hakkasime siis mööda neid ronima. Kohati tekkis tunne nagu käiks kellegi tagaaias ringi, sest tänavad läksid järjest kitsamaks. Iga nurk oli omamoodi ja me saime hulga häid pilte. 

 

Tõeline katsumus ootas meid ees aga siis, kui me jõudsime ametliku teeotsani, mis üles kindlusesse viis. Xàtiva oli olnud hea soojendus. Rada oli raskusastmelt juba pingutuse moodi, aga pole vist mõtet mainidagi, et taaskord olid vaated seda 100 protsenti väärt. Ülesse jõudes saime näha alles õiget Cullerat. Nägime pikka rannajoont, helesinist merd, mis paistis kõrgelt lausa lummavalt ilus. Panime paika kohe järgmise sihtpunkti, milleks oli Cullera tuletorn. See asus veidike kaugemal, aga tol momendil tundus täitsa teostatav rännak linna teise otsa. Hakkasime allapoole tulema ja võtsime sihi otsesuunas randa. Sealt edasi otsustasime mööda rannajoont faroni kõndida. Farot ennast me sel hetkel muidugi ei näinud, aga see ei olnud oluline. Me vähemalt uskusime, et küllap ta seal kaugel silmapiiril on. 

 

Aega sai ka arvestatud kuidagi kosmiliselt. Hakkasime kella 15 paiku mööda randa minema ja lootsime umbes 16ks kohale jõuda. Väga mööda sellega ei pannudki, sest tõesti-tõesti sinna silmapiirile me jõudsimegi umbes kella nelja paiku, aga mida me sealt ei leidnud, oli Cullera kuulus majakas. See-eest leidsime väga ägeda rajooni ning veelgi põnevamad vaated, seega kurbust ei tasunud küll tunda. Selles linnas kindlasti mitte. Pärastlõunase päikese käes tundus see koht täiesti maagiline. Täpselt selline nagu kuskil filmis või unenäos on nähtud. Mäed, meri, soojus, valged majad. Teisipäeva kohta oli seal uskumatult vaikne. 

Esialgne plaan oli sama teed tagasi minna, kus tuldud sai (läbi linna), aga mida kaugemale me faro otsinguga läksime, seda selgemaks sai, et targem oleks teha lihtsalt ring ümber Cullera keskel asuvat mäge. Ehk jõuab nii faroni ja äkki me ei jää maha viimasest rongist, mis väljub 18.17. Läksime edasi ja ühtäkki jõudsimegi valge tornikeseni. Mina olin küll ausalt öeldes imestunud, et just see ehitis see kuulus majakas oli. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Kaunis kohas tõesti, absoluutselt ei kahetse, et sellise pika tripi sinna ette võtsime. Aga majakas ise… nojah. Eraldi mainiks ära selle, et sinna ei pääse ligi. Hea küll, majakas nähtud, mis edasi? Me ei tea, aga tagasi ka ei lähe.

Läksime siis mööda sama ja ainukest teed mööda edasi. Jõudsime linna ääres asuva rannani. Juba nägime apelsiniistandusi ja juurviljaaedu, mis tähendab seda, et olime jõudnud linnapiirini. No muidugi mõtlesime, et kas me oleme ikka õigel teel ja kas me ikka jõuame sinna välja kuhu vaja. Kas me üldse jõuame viimasele rongile? Apelsiniistanduste vahel õhtupäikese paistel polnud just kõige halvem kõndida. Sisetunne ütles, et kuhugi jõuame ikka välja. Ring tuleb muidugi tunduvalt suurem kui esialgu plaanitud, aga tühja sest, võib-olla ei satu me siia enam mitte kunagi. Otsustasime siis viimaks Google Mapsi abi kasutada ning ennast maanteelt välja gps-ida. Kuskil tegime shortcuti, nii et suund ikka Cullera peale saaks seatud (olime juba jõudnud linnapiirist välja jalutada). Arvatavasti õige teeots leitud, panime täistempo peale, sest ma ei kaotanud lootust jõuda viimase rongi peale. Ükskõik kui kaugel see rongijaam ka poleks. Tol hetkel oli kell juba kindlasti viis, kui mitte rohkem. 

Õnn oli ületamatu, kui minu silmad seletasid ära Carrefouri märgi. Ooo, Carrefour! Me oleme tagasi tsivilisatsioonis, millest me nii väga tahtsime põgeneda. Panime veel tempot juurde, sest me ei olnud päev otsa midagi söönud ning tahtsime enne rongile jõudmist ikka Carrefourist läbi joosta. Pikk barra rústica, Caesari salat, vesi ja šokolaad and we’re good to go. Ise ka ei uskunud, aga jõudsime rongijaama 15 minutit enne väidetavalt viimast rongi. Kohapeal selgus muidugi, et Valenciasse läheb pärast 18.17 ka ronge. Võtsime siis aega, sõime ja vedelesime natuke rongijaamas.

Päev oli olnud pikk, elamusterohke, täiesti ootamatute pööretega. Sai ühtteist ikka nähtud ja tehtud. Tagasi Valenciasse jõudes olime rampväsinud, aga õnnelikud.

Otsustasime esimeseks linnast välja sihtpunktiks valida Valenciast 62 km kaugusel asuva Xàtiva linnakese. Otsus ei tulnud päris taevast. Linna oli soovitanud Marianne ning ka üks turismiinfoleht oli koha valinud oma top 15 must see edetabelisse. Suureks plussiks oli muidugi ka see, et sinna saab rongiga.

Alustasime teekonda enne kella 12 Valencia Nord rongijaamast. Enne veel kui rongile saime, tekkis kerge tõrge piletiostuga. Masin, mille kaudu üritasime pileteid saada, ei tahtnud kuidagi kaarditehingut kinnitada. Ehmatasin alguses täitsa ära, sest masin võttis kaardi täies mahus sisse. Kui nüüd mingi jama peaks juhtuma, siis olen kaardist ka ilma. Õnneks see ikka reageeris cancel nupu peale. Proovisime teise masinaga ja sealt saime piletid kätte. Järgmine samm: rongiliiklussüsteemist arusaamine. Viimasel korral polnud me selles eriti edukad olnud. Platvorm, rongi nr., kõik olid selle ühe väikese pileti peal nii sassis kui vähegi olla saab. Seekord aga oleks ma nagu ilmutuse saanud. Kõik oli nii loogiline, siin lihtsalt ei saanud millegagi eksida. Oluliselt aitas seegi, et meil ei olnud kuhugi kiiret, sest olime jaama jõudnud ÕIGEL AJAL.

Esimesi juurviljaaedu, apelsinisalusid ja põlde nähes olin ma juba elevil. Lõpuks ometi saab linnast välja. Saab minna kuhugi, kus varem pole käinud. Saab näha päris Hispaaniat. Sõit Xàtivasse kestis umbes 50 minutit. Vahepeale jäi palju väikeseid ja väga põnevaid kohti, kus rong ka peatuse tegi. Xàtivasse jõudes oli ilm juba kergelt pilves, aga sadu ei paistnud küll kusagilt, nagu ilmateade oli tänaseks lubanud. Esimene asi, mida ma märkasin, oli see, et nii turismiinfo kui ka linna põhivaatamisväärsus, kindlus, olid selgelt viidatud. Eksimisvõimalus oli minimaalne. Tundub tobe, aga teades siin mõningaid teisi pueblosid, siis selle viitamisega on siinmail kohati raskusi. 

Võtsime sihi siis kindluse poole. Kindlus asus mõistagi mäe otsas ja tee sinna oli päris hea trenn. Läksime ikka läbi võpsiku nagu meile kombeks. Jõudsime kõigepealt mingi koopani ja siis päris järsku otseteed pidi sõiduteeni, mis ilusti kindluseni viis. Seda sama teed kõndisime me umbes tund aega, sest mida kõrgemale me ronisime, seda ilusamaks muutus vaade ning mida ilusamaks muutus vaade, seda tihedamini kulutasin ma oma kaamera päästikut. Ma arvan, et kindluseni jõudes oli mul juba oma 80 pilti tehtud. 

Kindlus on fantástico! Kompleks pole just eriti suur, kuid sellegi poolest võib seal tunde veeta. Vaated on lausa imelised, ühele poole jääb siis Xàtiva linnake ning teisele poole mäed. Ronimist on korralikult, aga see kõik on seda väärt. Kes siiakanti satub, soovitan külastada. Pärast kindluse külastamist hakkasime allapoole tulema ning kolasime mööda kitsaid tänavaid ringi, üritades söögikohta leida. Pühapäeviti pole see eriti lihtne, paljud kohad on lihtsalt kinni. Lõpuks otsustasime 100 Montaditose kasuks. Lihtne, kiire, odav, aga mis peamine, väga hispaanialik koht. Pärast seda põikasime läbi Llaollaost, sest mul tekkis vahvlisöömise isu. Kuna valik oli kirju, siis juhtus nii, et vahvlit ma lõpuks ikkagi ei võtnud, jäin klassikalise külmutatud jogurti juurde.

Endalegi kergeks üllatuseks, jõudsime täpselt planeeritud 18.53 rongile. Rahvast oli tunduvalt rohkem Valencia poole minemas. Kes kooli, kes tööle, kes Fallase möllu varakult tähistama. Valenciasse tagasi jõudes avanes juba tavapäraseks saav vaatepilt: tänavad rahvast täis, igal pool käib räme paugutamine ning keset Plaza de Ayuntamientot käis mingi karnevalilaadne asi. Kõigest sellest tuhisesime kiiruga läbi, sest täna enam ei jõua. Koju ära ja magama. Hasta pronto!  

Kevad on täistuuridel Valenciasse jõudnud. Päike paistab, sooja on 25 kraadi ja Eliis on saabunud.

Minu eilne päev oli üks paras ringisagimine. Käisin Eliisil lennujaamas vastas ning teel sinna avastasin, et pole tükk aega metrooga sõitnud. No milleks kolistada maa all ringi, kui selline linn ümberringi on. Tripp algas sellega, et ma üritasin ennast Alameda jaamas liinile number 3 pressida. Metroo oli sõna otseses mõttes inimesi täis pakitud. Kui uksed avanesid, siis ma ei osanud ennast kohe kuhugi mahutada. Ja kui üritasin, siis ei tahtnud metroo uksed kinni minna. Aga siht oli mul selge, lennujaama tuleb jõuda sellesamuse metrooga, no matter what. Sõit sinna kestis umbes pool tundi ning õnneks läks suurem osa rahvast juba järgmises peatuses maha. Eelmistest kordadest oli mul meeles, et metroos lasti klassikalist muusikat või siis juhtus mõni tänavamuusik kuhugi teel olema ja tegi väikese esinemise. Sellepärast oligi kuidagi kahtlaselt tühi tunne kui kogu see pool tundi tuli vaikuses mööda saata. Kuigi selle asendasin ma kohe tiheda mõttetööga mis-saab-edasi-tahaks-varsti-süüa-qué-pasa.

Eliis vastu võetud ja viis tahvlit šokolaadi, id-kaardi lugeja ja ravikindlustuskaart üle antud, alustasime teed kesklinna poole. Seekord saime siis tavapärase klassikalise muusika saatel seda teha. Xàtivas maa peale tulles, avanes kaootiline vaatepilt. Rahvast oli igal pool ja liiga palju. Selline tunne nagu kuskil oleks mingi meeleavaldus tulemas, aga oh ei, mass oli kokku tulnud selleks, et igapäevast kella 14st Mascletá'd näha. Nimelt on alates märtsist kevadele korralik stardipauk antud. Linn on tunduvalt elavnenud, kõiksugu tegelased on koopast või kivi alt välja tulnud ning on Fallase ootuses, mida tähistatakse juba järgmisel nädalal. Kujutan ette, et korraliku paugu ja mölluga. Käisin teisipäeval ise ka kaemas, et mis imeasja seal Plaza de Ayuntamientol siis korraldatakse, et sellised hordid sinna kohale tormavad. Hmm, ilutulestik keset päeva. Rohkem müra kui visuaali. Ütleme nii, et ma väga suures vaimustuses ei olnud ja ei saa hästi aru fenomenist sinna iga päev kohale tormata, et õlli juua ja sihvkasid süüa. Pärast näeb kesklinn välja nagu sõda oleks üle käinud.

Pärast hostelist läbi käimist, üritasime sellest mäsust kuidagi läbi tungida ja leida söögikoha, kus meilegi ruumi jagub. Väga kaugele ei tulnudki minna. Koha nime ma ei mäleta, aga toit oli seal hea. Interjöör oli ka meeldiv. Oli õhku, oli valgust ning detailid olid minu jaoks väga huvitavad. Teenindus oli üllatavalt kiire, arvestades seda, et neil oli tipptund. Mina tellisin kana-peekoni võiku ja frititud kartulid, Eliis valis kohaliku hiti, patatas bravas.

Uimerdamiseks väga palju aega meil ei olnud. Järgmine peatus: võimalik, et Eliisi tulevane korter. See tee kesklinnast korterisse oli uskumatult ilus. Just sellel samal päeval panin ma tähele, et esimesed puud on juba õitsema hakanud. Ja see soojus oli lihtsalt fantastiline! Raske uskuda, et siin märtsikuu on, sest tunne oli samasugune nagu viimasel korral, kui me siin 2015 augustis olime. Korter asub täpselt Turia kõrval, nii et tõenäoliselt on vaade 5+. Pärast mõningast ootamist saime majja sisse ja vaatasime korteri üle. Omanikuks oli väga jutukas mehhiklane, kes rääkis oma imelisest teekonnast Cancúnist Valenciasse. Kiitis linna taevani ja ütles, et tagasimineku plaani tal küll pole. Seejärel üritas meidki veenda elupäevade lõpuni Hispaaniasse jääma. Kogu see protsess olevat lihtne, eriti veel meile, Euroopa Liidu kodanikele. „Milleks küll minna külma, lörtsisesse Eestisse tagasi?“ Põhjuseid on minu jaoks üks kuni mitu, aga neid ma ei hakka siia laduma. Ühesõnaga, korteridiil sai tol momendil tehtud.

Edasi liikusime minu poole. Enne põikasime veel Mercadonast läbi. Ostsin hunniku juurvilju ja 2-liitrise tinto de verano, tegusat päeva tuleb siiski tähistada. Avastasime, et Hispaanias müüakse veini ka 5-liitristes plastanumates!! Jätame seekord vahele, see ennustaks üksnes katastroofi. Muidugi sai tükk aega otsitud ka maisitärklist, mille hispaaniakeelset vastet me täpselt ei teadnud. Pärast selgus, et tegelikult ei läinudki mul seda seekordseks my-kitchen-rules momendiks vaja. Õhtupoole sai Mariaga esimene ametlik veiniskype’ime korraldatud. Kuigi, kui päris täpne olla, siis kummalgi meist polnud õiget veini käepärast. Mis poolikult, see uuesti ning ehk suurema hulga rahvaga.

Esialgsed tegutsemisplaanid oleme juba läbi arutanud, aga küllap tuleb käigupealt ka muid seiklusi ette. Üritan nüüdsest vähe aktiivsemalt blogida ja teid meie tegemistega kursis hoida. Hasta pronto!