Hola primavera!

Kevad on täistuuridel Valenciasse jõudnud. Päike paistab, sooja on 25 kraadi ja Eliis on saabunud.

Minu eilne päev oli üks paras ringisagimine. Käisin Eliisil lennujaamas vastas ning teel sinna avastasin, et pole tükk aega metrooga sõitnud. No milleks kolistada maa all ringi, kui selline linn ümberringi on. Tripp algas sellega, et ma üritasin ennast Alameda jaamas liinile number 3 pressida. Metroo oli sõna otseses mõttes inimesi täis pakitud. Kui uksed avanesid, siis ma ei osanud ennast kohe kuhugi mahutada. Ja kui üritasin, siis ei tahtnud metroo uksed kinni minna. Aga siht oli mul selge, lennujaama tuleb jõuda sellesamuse metrooga, no matter what. Sõit sinna kestis umbes pool tundi ning õnneks läks suurem osa rahvast juba järgmises peatuses maha. Eelmistest kordadest oli mul meeles, et metroos lasti klassikalist muusikat või siis juhtus mõni tänavamuusik kuhugi teel olema ja tegi väikese esinemise. Sellepärast oligi kuidagi kahtlaselt tühi tunne kui kogu see pool tundi tuli vaikuses mööda saata. Kuigi selle asendasin ma kohe tiheda mõttetööga mis-saab-edasi-tahaks-varsti-süüa-qué-pasa.

Eliis vastu võetud ja viis tahvlit šokolaadi, id-kaardi lugeja ja ravikindlustuskaart üle antud, alustasime teed kesklinna poole. Seekord saime siis tavapärase klassikalise muusika saatel seda teha. Xàtivas maa peale tulles, avanes kaootiline vaatepilt. Rahvast oli igal pool ja liiga palju. Selline tunne nagu kuskil oleks mingi meeleavaldus tulemas, aga oh ei, mass oli kokku tulnud selleks, et igapäevast kella 14st Mascletá'd näha. Nimelt on alates märtsist kevadele korralik stardipauk antud. Linn on tunduvalt elavnenud, kõiksugu tegelased on koopast või kivi alt välja tulnud ning on Fallase ootuses, mida tähistatakse juba järgmisel nädalal. Kujutan ette, et korraliku paugu ja mölluga. Käisin teisipäeval ise ka kaemas, et mis imeasja seal Plaza de Ayuntamientol siis korraldatakse, et sellised hordid sinna kohale tormavad. Hmm, ilutulestik keset päeva. Rohkem müra kui visuaali. Ütleme nii, et ma väga suures vaimustuses ei olnud ja ei saa hästi aru fenomenist sinna iga päev kohale tormata, et õlli juua ja sihvkasid süüa. Pärast näeb kesklinn välja nagu sõda oleks üle käinud.

Pärast hostelist läbi käimist, üritasime sellest mäsust kuidagi läbi tungida ja leida söögikoha, kus meilegi ruumi jagub. Väga kaugele ei tulnudki minna. Koha nime ma ei mäleta, aga toit oli seal hea. Interjöör oli ka meeldiv. Oli õhku, oli valgust ning detailid olid minu jaoks väga huvitavad. Teenindus oli üllatavalt kiire, arvestades seda, et neil oli tipptund. Mina tellisin kana-peekoni võiku ja frititud kartulid, Eliis valis kohaliku hiti, patatas bravas.

Uimerdamiseks väga palju aega meil ei olnud. Järgmine peatus: võimalik, et Eliisi tulevane korter. See tee kesklinnast korterisse oli uskumatult ilus. Just sellel samal päeval panin ma tähele, et esimesed puud on juba õitsema hakanud. Ja see soojus oli lihtsalt fantastiline! Raske uskuda, et siin märtsikuu on, sest tunne oli samasugune nagu viimasel korral, kui me siin 2015 augustis olime. Korter asub täpselt Turia kõrval, nii et tõenäoliselt on vaade 5+. Pärast mõningast ootamist saime majja sisse ja vaatasime korteri üle. Omanikuks oli väga jutukas mehhiklane, kes rääkis oma imelisest teekonnast Cancúnist Valenciasse. Kiitis linna taevani ja ütles, et tagasimineku plaani tal küll pole. Seejärel üritas meidki veenda elupäevade lõpuni Hispaaniasse jääma. Kogu see protsess olevat lihtne, eriti veel meile, Euroopa Liidu kodanikele. „Milleks küll minna külma, lörtsisesse Eestisse tagasi?“ Põhjuseid on minu jaoks üks kuni mitu, aga neid ma ei hakka siia laduma. Ühesõnaga, korteridiil sai tol momendil tehtud.

Edasi liikusime minu poole. Enne põikasime veel Mercadonast läbi. Ostsin hunniku juurvilju ja 2-liitrise tinto de verano, tegusat päeva tuleb siiski tähistada. Avastasime, et Hispaanias müüakse veini ka 5-liitristes plastanumates!! Jätame seekord vahele, see ennustaks üksnes katastroofi. Muidugi sai tükk aega otsitud ka maisitärklist, mille hispaaniakeelset vastet me täpselt ei teadnud. Pärast selgus, et tegelikult ei läinudki mul seda seekordseks my-kitchen-rules momendiks vaja. Õhtupoole sai Mariaga esimene ametlik veiniskype’ime korraldatud. Kuigi, kui päris täpne olla, siis kummalgi meist polnud õiget veini käepärast. Mis poolikult, see uuesti ning ehk suurema hulga rahvaga.

Esialgsed tegutsemisplaanid oleme juba läbi arutanud, aga küllap tuleb käigupealt ka muid seiklusi ette. Üritan nüüdsest vähe aktiivsemalt blogida ja teid meie tegemistega kursis hoida. Hasta pronto!