Lõpule jõudev nädal kujunes minu jaoks ootamatult toimekaks. Pärast Eliisi lahkumist sain teada, et kaks perekonnatuttavat on Valenciasse saabumas ja juba leppisimegi pühapäeval kokku kohvitamise aja. Panime paika plaanid, mida linnas teha, kus käia, mida vaadata. Lisaks linnale mõtlesime külastada ka Valencia riisikasvatuspiirkonda ja linnuvaatlusala Albuferat, kuid mul jäi seal käimata, sest teisipäevaks polnud enam pileteid ning nädala lõpus hakkas juba Semana Santa pihta. Aga ei hullu, sest teisipäeval sattusin ma hoopis Saguntosse. Mis ajad küll on möödunud, kui viimati siia sai satutud. Mnjaa, see on koht, kuhu alati kuidagi juhuslikult jõuda. Saguntos külastasime (loe: vallutasime) siis kuulsat castillot, kuhu ronimine võttis päris arvestatava aja. Jõudsime kuhugi välja ja siis oli mitu suunda, kuhu edasi minna. Meie valisime selle suuna, mis näitas castillo ümber lookleva matkaraja peale. Rada oli 3,6 km pikk ja väga huvitav nii looduse kui vaadete poolest. Teadjamad aitasid mul mitte looduslikult kasvavast rosmariinipõõsast mööda minna. Paar oksa sai isegi kaasa võetud. Natuke imelik muidugi, et pärast paaritunnist ronimist me ikkagi castillo sissekäiguni ei jõudnud. Imelik see süsteem neil. Jõudsime peaaegu et alla linna tagasi, kui üks tuttavatest avastas tõelise shortcuti – läbi kellegi aia. Värav oli lahti ja kedagi ei paistnud parajasti häirivat kah, et me sealt läbi läheme. Jõudsime pärast võpsikus ukerdamist sinna kust olime teekonda alustanud. Läksime seekord siis teisele poole, ronisime taevatrepist üles ja lõpuks jõudsime ka castillo väravani. Castillo ise laiub päris suurel territooriumil ning järgi pole temast suurt midagi jäänud. Üksnes varemed, siin-seal on üritatud olulisemaid kohti restaureerida, aga midagi konkreetset pole siiski üles ehitatud. 

Pärast tõsist rännakut lonkisime alla linna ning istusime esimeses lahti olevas kohvikus maha. Pärastlõunasel ajal on vist tavaline, et enamik menüüs olevaid asju pole enam võimalik tellida. Peaaegu kõik oli otsas, peale tuunikala- ja singipitsa. Veini ja õlut oli ka. Aga mida polnud oli TINTO DE VERANO!! Täielik müstika, sest see peaks iga Hispaania restorani ja kohviku must have olema. Egas midagi, teenindus oli tegelikult kiire ja hea ning toit maitses ka päris hästi. Erilist tähelepanu äratas muidugi serveerimine: tõesti-tõesti, see on esimene kord, kus ma sellist asjapulka nagu pitsakirves kohtan. Lõikas täitsa hästi, aga soovitatav on kasutatada pigem rohkem jõudu.

Neljapäeva hommik saabus mulle varakult. Pidin jõudma kella 8ks Sorolla rongijaama, sest sealt läks AVE kiirrong Madriidi. Kohalejõudmisega, nagu juba traditsiooniks on saanud, tekkis mõningaid raskusi. Väljusin tund aega enne kodust, et normaalsel ajal kohale jõuda. Läksin lähemal asuvasse metroopeatusesse ja siis selgus, et liinid nr 5 ja 7 käivad päris pika vahega. Nii et ma oleks pidanud pool tundi ootama ning seda aega mul juba ei olnud. Varuplaan – takso. Hakkasin juba rongijaama poole kõndima ja mõtlesin tee peal esimesele ettejuhtuvale taksole hüpata, aga päris nii lihtsalt need asjad ei läinud. Just sellel hommikul polnud suures Valencia linnas mitte ühtki taksot kuskil võtta. Plaan C, milleks ma valmis polnud, tähendas seda, et rongijaama tuleb minna jala ja kiiresti. 3 km ja 28 minutit. Võimalik, et tegin Tabernase tripile minekul kiiremini. See tormamine oli metsik. Rongijaama kohale jõudes nägin enda ees ulmelist järjekorda ning kõik need inimesed olid just nimelt Madriidi minemas. Nii, aega on 15 minutit, kas jõuab? Olin turvaväravate juures kell 7.58. Arvan, et jõudsin rongi täpselt kell kaheksa. Õnneks viibis rongi väljumine 5 minutit, seega jõudsid ehk mõned veel peale mind rongi. See olukord, mis Sorollas valitses oli ikka täielik kaos. Huvitav, kas süüdi oli streik, Semana Santa või on seal koguaeg selline seis, kui rongid vähe kaugemale liiguvad? Kiirrongiga Madriidi sõita on megamugav, soovitan kõigile, kes kunagi mõtlevad teekonna ette võtta. Maksab küll tavapiletist palju rohkem, kuid sõit on sujuv, rong mugav ja mis peamine, kiire. Tund ja 48 minutiga 355 km kaugusele jõuda on päris hea aeg. Madriidis tervitas meid järgmine rahvamöll, millest me kuidagi läbi sumpasime. Üritasime leida teed metroopeatuseni, kust liikuda linna edasi. Madriidi metroosüsteem on täiesti okei, natuke keerulisem kui Valencias, aga täiesti tehtav. Meie esimeseks sihtkohaks oli kuningapalee. Plaza de Españal maa peale tulles tervitas meid mõnus soojus. Pealinnas oli hommikul 25 kraadi, päike paistis – täielik suvetunne tekkis. Madriid on suursugune, siin on avarust, uhket arhitektuuri ja põnevaid inimesi. Kuningapaleed ei annagi kuidagi sõnadega kirjeldada. Võimas, ehk? 

Pärast sellist uhket elamust tuli teha paus lähedal asuvas kohvikus ja otsustada, kuhu minna edasi. Järgmiseks sihiks sai võetud Plaza Mayor ja kui veab, siis peaks Mercado de San Migueli ka ära nägema. Siin linnas on kerge segadusse sattuda, sest nii palju on vaadata ja avastada. Kõik need kohvikud ja restoranid, väikesed plazad ja poed. Endalegi ootamatult leidsime esimese asjana üles Mercado de San Migueli. Astusime sisse ja mida me nägime? Korralik rahvamöll, siesta aeg, kõik söövad midagi, kõik pakuvad midagi. See oli tõsiselt äge! San Migueli turg ei ole päris tavaline, see on tehtud pigem selliseks söögikohaks või –kohtadeks, kui täpne olla. Kaasa saab ka muidugi osta, aga tasub võtta aega ja nautida seda energiat ja inimeste voolu. Meie otsustasime selle viimase kasuks. Otsisime üles saarekese, kus müüakse praetud mereande ja ostsime kohe terve hunniku, teadmata kas me üldse jõuame need ära süüa. Kunagi ikka jõuab, söömata ta ju ei jää. Meie valikusse jõudsid nii sardiinid, kalmaarirõngad ning kaheksajalg. Ma pole just eriline eksootiliste mereandide fänn. Võimalik et ma pole lihtsalt väga häid eksemplare saanud. Seekord üllatusin ma aga korralikult, sest nii kalmaarirõngad kui ka kaheksajalg olid ülimalt hästi tehtud ning maitsesid taevalikult, sardiinidest rääkimata.

Mercados võib veeta tunde, sest see mis seal toimub on täiesti ainulaadne ja põnev. Pärast mereandide proovimist liikusime edasi magusa poole. Otsustasin proovida Semana Santa spetsialiteeti torrijas’eid. Torrija con Leche, kui täpne olla. Torrija on tegelikult üks väga lihtne maius: pannil praetud saiaviil, mis on eelnevalt muna sisse kastetud. Magustamiseks kasutatakse tavaliselt suhkrut, mett või siirupit ja meeldiva lõhna annab kaneel. Minu tellitud varianti on lisaks sellele veel mõnda aega piima-suhkru-kaneeli segus leotatud. Tulemiks väga magus ning pontsakas suutäis. Vahel võib. 

Pärast turumöllu hakkasime liikuma El Prado muuseumi poole ning läksime teel läbi Plaza Mayori. Tõsiselt raske on kaamerat käest ära panna. Tahaks jäädvustada iga sekundit, nurgakest, kivitükikest. Calle de Huertas on jällegi põnev koht, kuhu siesta ajal sattuda. Tänaval asetsevad arvukad baarid-kohvikud-restoranid on rahvast pungil täis ja elu käib täiega. El Pradosse jõudsime oodatust isegi varem, meie õnneks, sest see mis meid ees ootas, oli massiivne. Massiivne kunsti ammutamine. Mnjaa, selle jaoks tuleb ikka mitu head päeva võtta, et saaks korralikult keskenduda ja mitte lihtsalt läbi joosta. Eeltöö tegemine pole ka paha mõte. Veetsime seal umbes kaks tundi ning ilmselgelt ei saanud kõike nähtud, aga põhilised nagu Diego Velázgueze „Las Meninas“, Hiernonymus Boschi triptühhonid, Goya pinturas negras ning El Greco ainulaadsed valguse ja varju mängud sai ikka üle vaadatud. El Prado on hiiglaslik ning pole siin midagi imestada, et ma sealt lõpus välja ei pääsenud. Ajasin ennast igasugu tiirutamistega nii sassi, et lõpuks pidi mind üks töötaja ära päästma, näidates õiget väljapääsu teekonda. Ta tegi seda nii hispaanialikul moel, cariño, tienes que subir con el ascensor y… Olen seda cariñot (kullake) üllatavalt palju kuulnud ja iga kord, kui ma seda kuulen, siis manab see mu näole naeratuse. Küllap see nii oligi ning paar sekundit hiljem tuiskasin õpetatud teekonda läbima. Sain muuseumist välja, puhkasin veidi, sõin ära mercadolt ostetud Fiji õuna ning usutlesin tuttavatega selle üle, kas voodit peaks tegema või mitte ning kuidas need asjad ikka Jaapanis käivad. 

Päev hakkas õhtusse saama ning tagasisõidu aeg lähemale nihkuma. Jõudsime Atocha rongijaama päris suure varuga, aga hea et nii läks. Siin ei tea kunagi, kus võib ära eksida. Jaam on suur ning platvorme palju. Seekord sai õige koht kuidagi eriti kiiresti leitud ning vaba aega jäi ootamatult palju. Mida teha? Tinto de verano! Rongijaama lähedal jäi meile silma paar päris normaalset väliterrassiga kohvikut ning ühte me nendest maandusimegi. Kui Andaluusias (Granadas) saab joogi kõrval tasuta tapase tellida/valida, siis siin tuuakse tavaliselt joogiga kaasa Hispaania kartulikrõpsud ning oliivid. Tapas tuleb eraldi valida ning see pole tavaliselt tasuta. 

Kuigi päev algas veidike närviliselt ja kiirustades, võib kinnitada, et see läks täiega korda. Ühe päeva kohta Madriidis sai nii mõndagi nähtud ning mulje linnast jäi väga hea. Lausa selline, et võiks ja isegi peaks siia tagasi tulema. 

Lahkumised, lahkumised, lahkumised...

Saaga jätkub: