Meie kohalik külmkapp on apparently mõeldud vedela
lämmastiku hoidmiseks, sest nii 47-kraadine aniisiviin kui ka 37,5-kraadine
rumm olid mõlemad jääs. Muidugi meid, vanu nõukogude magudega eestlannasid (v.a
Mailis, kes vihkab nii aniisi kui ka viina) see ei takistanud. Paljalt on päris
rõve juua seda, kuigi Marianne, tubli hing, sai sellega hakkama. Mina lisasin
Mercadona koolat ja sidrunimahla (geniaalne lisand kokteilide mahendamiseks)
ning peab tunnistama, et täitsa maitsev on. Aga nagu ütles Mailis, peavad
bulgaarlannad olema "tough bitches", sest selle talumiseks peab
tõesti olema raudne magu.
Hispaanias on jätkuvalt odav juua. 0,7 l viin või
liitrine rumm on vastavalt 4,30 ja 5,95 eurot ning 4 liitrit koka või fanta
moodi jooki saab kahe euroga. Mu ema juba süüdistaski mind selles, et tulin
Hispaaniasse ainult sellepärast, et odavalt juua.
Päris nii muidugi ei ole, sest jätkuvalt olen Valenciast
(ja Hispaaniast) lummatud. Arhitektuur, fauna, valgus, õhk, Turia, nostalgia.
Nostalgia tabab mind ikka igal nurgal, mingid eri tunded kerkivad esile. Viis
kuud siin elada oli minu jaoks ikkagi üsna pikk aeg ja samas nii lühike, sest
see linn tõesti kasvab nii külge. Lihtsalt käid ringi, imetled linna ja mõtled,
miks kuradi pärast Valencia nii ilus peab olema.
Hasta luego.
0 comments:
Post a Comment