Vale. Gracias. Adios.

Meenutusi San Sebastianist...

Kohalejõudmisega nagu alati oli selline kahtlane tunne, sest nagu me google'st vaatasime, ei viinud täpselt hostelini mitte ükski transport. Kui takso välja arvata. No kus pärapõrgus see küll on! Muide, Santanderi lennujaama jäi San Sebastiani minev buss tervelt 20 minutit hiljaks. Aga kas selle üle tasub üldse imestada? Tegemist on siiski Hispaaniaga. Kartsime, et see lööb meie plaanid täitsa sassi, sest linnaliinibussid ei sõida ka ju igavesti. Ma ei tea mis imevägi meid küll nii rahulikuks ja mõistlikuks muudab isegi kui olukord juba kerge paanika järele karjub. Küll saab, küll kuidagi ikka saab, kõlab meie moto.

Ja enamasti ta nii ka on. Leidsime õige bussipeatuse õnneks kiiresti üles ja jõudsime viimase bussi peale, mis meid tõele lähemale viis. Sealt edasi oli ainult takso teema, sest väljas oli juba pime ja suure tõenäosusega tuli meil kuhugi mäkke ronida. Takso tellimisega tulid jällegi omad raskused, sest vastuvõtja ei saanud aru, kuhu ta takso saatma peab ja mina jällegi kahtlesin kas ta üldse hispaania keeles rääkis. Seejärel proovis Eliis, sai ühendust, info edastatud, mille peale vastati: vale, gracias, adios. Tundub, et baskid pole eriti pika jutu mehed. Kahtlesime, kas see ikka oli takso number, tuleb ta üldse kohale? ...sest Eliisi jutu järgi tundus vastuvõtja kuidagi pilves häälega olevat. Mis meil muud üle jääb kui oodata ja vaadata. Möödus vist 10 minutit ja meie kaarik saabuski. Juht oli asjalik, sõbralik ja rääkis inglise keelt! See sõit oli üks lõputu tiirutamine, keerutamine ja kurvitamine. Mnjaa, ja lõpuks olimegi omadega mäe otsas, nagu mina pean ikka olema. Pärast seda sujus kõik üsna ladusalt. Hostel oli kena ja meie toast avanes suht amazing vaade alla linnale. Mida sa hing veel tahad...

Nalja hakkas saama järgmisel päeval. Kuidas küll alla saada nii et me ikka otse ja kindlasti mitte ringiga ei läheks? Hosteli administaator joonistas meile kaardi peale mingid salakäigud-lõikamised, mis teed tunduvalt pidid lühendama. Tõsi, lühendasid, aga mis hinnaga? Seda saime tunda järgmisel päeval, kui säärelihased kahtlaselt kanged olid. Donostias ei saa teisiti: tuleb olla valmis ronima selliseid tõuse, et võtab esiti silme eest mustaks. Isegi mäest allaronimine oli katsumus. Trepid, trepid, trepid; tõusud, tõusud, tõusud. Ja ma siiralt imestan kui visad hinged me oleme. Päris intensiivne trenninädal ikka. Need vaated on seda muidugi väärt.

Hostelist linna viivad teed meenutasid džunglit ja endalegi üllatuseks Eestit. Kuidagi roheline oli kõik ja niiske ja kollased lehed langesid puudelt... Nagu Eesti sügis. Temperatuurgi oli sarnane. Esimesel päeval jalutasime vanalinnas, käisime Monte Urgullil ja promeneerisime jõe ääres. Ja otseloomulikult sai käidud ka kõige kaugemas toidupoes. See tee toidukottidega sinna mäkke oli pehmelt öeldes metsik. Mind päästis natuke see Liiva tänava tõus, mida ma neli aastat järjepidevalt kooli minnes ja tulles käinud olin.

Teisel päeval võtsime ette rannapromenaadi. Üritasime ka diagonaallõiget läbi barrio'te hostelini teha, aga see ei õnnestunud eriti, sest Donostias ei ole sirgeid teid, on käänulised ja mägised. Sattusime teise linna otsa ja kuradima hea, et sattusime, sest nägime üht täiega ägedat elamurajooni. Ja siis üritasime teatud treppe ja tõuse vältida ning otsustasime miks-küll-minna-otse-kui-saab-ka-ringiga idee kasuks. Jällegi ei pidanud me pettuma, sest rajoon oli armas ja vaated imelised. Tee oli ka veidike kergem, kuigi pikem.

Kõige seiklusrikkamaks võib pidada kolmandat päeva. Müstika. Kuid sellest ja teistel teemadel juba järgmises postituses ;)